Okste lõikamine toob tasuks parema saagi

Tegelikult on viljapuude lõikamiseks esiotsa julgust rohkem vaja kui oskusi - sest huvilisel kujunevad oskused lõikamise käigus peaaegu et iseenesest.

Kui lõikategi esimesel aastal midagi pisut valesti, siis sellest, kuidas puu lõikamisele reageerib, on võimalik õppida ja vigu järgmiste lõikamistega parandada. Lõikamata jäetud puu ei õpeta seevastu mitte midagi.

Viljapuid on meil traditsiooniliselt vastu kevadet lõigatud, siis, kui suuremad külmad juba möödas, ent mahlad veel liikuma pole hakanud.

Lõikama peab sula ilmaga pärast seda, kui puu koed üles sulanud on (külmunud puidu ja koore korral on liigsete vigastuste oht suurem).

Kui võra kujundamine aga alles siis ette võtta, kui pungad juba paisunud, kaotab puu liiga palju toitaineid, mis selleks ajaks juurtest juba okstesse ja pungadesse liikunud on.

Kuigi viimastel aastatel on järjest rohkem räägitud suvisest lõikamisest, peaks suuremate okste lõikamise siiski kevadtalvel ette võtma.

Et uute võrsete lõikamisjärgset võimast kasvu ohjeldada, on kaval võra väga tugeva tagasilõikusega koos teha ka juurte noorenduslõikus: kaevata õunapuu tüvest meetri-poolteise kaugusele ringiratast kahe labidalehe sügavune kraav ja kõik juured selles risti läbi raiuda.

Siis jäävad puu juurestik ja võra enam-vähem tasakaalu ning kuigi uued aastakasvud kasvavad tugevad, ei teki puule niisugust "metsa" nagu tugevalt noorendatud õunapuule ilma juuri kärpimata.

Suvine nn roheline lõikus pole aga sugugi vähem oluline. Selle käigus eemaldatakse üleliigsed võrsed, tehes võra hõredamaks ja parandades seal valgus- ja niiskusrežiimi. Nii kestavad viljaoksad võras sees kaua ning ka seenhaiguste levik on mõnevõrra pärsitud.

Väga oluline on ülearuste võrsete suvine eemaldamine eriti pärast noorenduslõikust: kui liigsed noored võrsehakatised varakult välja murda, ei kasva nende asemel järgmisel kevadel kuigi palju uusi. Kui aga lasta kõigil võrsetel suvi läbi vohada ning ülearuste okste eemaldamine jätta järgmisse kevadtalve, kasvab ära lõigatud okste asemele uusi võrseid asemele pigem rohkem kui vähem.

Vahet pole, kas puu kallale asub meisteraednik või inimene, kes varem ühtki viljapuud lõiganud pole - esimesena tuleb võrast eemaldada ikkagi kuivanud ja kahjustunud, aga ka võra sisse suunduvad või üksteist hõõruvad oksad.

Noortel viljapuudel peab eelkõige jälgima, et võras poleks väga terava väljumisnurgaga oksi ja et juhtoksal konkurente poleks (st sama tugevaid või tugevamaidki püstisi oksi, mis ise ladvaks pürivad). Kõigi niisuguste okste eemaldamine ei saa viljapuud kuidagi kahjustada, küll aga on viljapuule õnnetus, kui nad alles jäävad.

Kindlasti peab hoolitsema sellegi eest, et välja lõigatava oksa kohale tüügast ei jääks: see ei parane ning varem või hiljem leiavad mädanikku tekitavad seened selle kaudu tee tüvesse ning hukutavad puu. Lõikehaavad tuleb katta pookevaha, õlivärvi või mõne spetsiaalse haavamäärdega: siis ei pääse vesi ja seeneeosed puidule ligi ning mädaniku tekkimise oht on märksa väiksem.

Aastatega kasvavad haavad kinni (väiksemad neist juba ühe suvegagi), kuid seni, kuni seda veel juhtunud pole, tuleb kaitsekihti aeg-ajalt uuendada, jälgides, et kinni kasvamata haava puit kaetud oleks.

Kui surnud, haiged, kahjustunud ja konkurentoksad eemaldatud, on aeg võra tasakaalustama hakata. Nooremat puud lõigatakse nii, et juhtoksa tipp külgokste tippudest ikka kõrgemal oleks (20-30 cm) ja külgokste tipud enam-vähem ühel tasapinnal.

Nõrgema kasvuga oksa ei tarvitse kärpidagi, seevastu peab tugeva kasvuga oksa teinekord aga lausa poole lühemaks lõikama. Ka külgharude endi lõikamisel on mõistlik sama põhimõtet jälgida: külgharu juhtoks olgu ikka kõige pikem ning tema enda külgoksad ülalkirjeldatud põhimõtte järgi lõigatud.

Paar-kolm aastat viljunud puudel võiks ladva hoopis välja lõigata ning edaspidi kõik püstised oksad eemaldada: nii jääb ka vana puu madalaks ning kuna valgus pääseb võrasse paremini sisse, on ka saagi kvaliteet parem.

Piisavalt valgust saavad siis ka viljaoksad võras sees ning viljakandetsoon ei nihku vaid võra välispiirdele, nagu see vanade lõikamata viljapuude puhul nii tavaline on.

Mõneaastase saagikandvuse järel hakkab puu moodustama üha rohkem viljaoksi ning aastakasvud jäävad järjest lühemaks. Vilju tuleb küll palju, kuid need kipuvad jääma väikeseks ja tihti ka maitsetuks.

Nii jõuab kätte aeg noorenduslõikuse tegemiseks. Puu noorendamisel lõigatakse oksi tagasi 3-5 aastakasvu jagu. See ärgitab puud uuesti tugevaid aastakasve ning hästiarenenud viljaoksi moodustama, mistõttu viljad saavad ilusamad, maitsvamad ja suuremad.

Väga kõrgeks kasvanud puudele võib ka nn madalduslõikuse teha: võra veerandi, kolmandiku või isegi poole võrra madalamaks lõigata. See on puule muidugi väga tõsine katsumus ning võib teinekord saatuslikuks saada.

Kui kergemat noorenduslõikust võib teha ka ploomi- ja kirsipuudele, siis nii tugevasti võib tagasi lõigata siiski vaid terveid ning heas kasvujõus õuna- ja pirnipuid.

Autor: Harri Poom