Oot-Ooti tooted tulevad

Tegemist on tõeliselt entusiastlike noormeestega, kes on end seni teostanud vaateakende, mõne korteri ja valgustite kujundamises ning osalenud näiteks Mustika Keskuse korraldatud sisekujundusvõistlustel.

Õhinaga seletasid noored, kuidas nad 2006. aastal Aeroci kergkivist mööblit kokku ladusid ning nende ühest ehituskivist koosnev ajakirjahoidja on juba tõesti elegantne. Valmis objektide ootamatu kasutamine - või ärakasutamine - on ka Oot-Ooti alustala.

Muhe on Marko Ala elektripistikust munahoidja, tabavad on Joonas Torimi karikad parimatele rulasõitjatele ja rattatrikitajatele.

Munahoidja nägemine paneb tõesti mõtlema, miks me ise ei ole selle peale tulnud, et kanamuna stepslisse pista. Ning mingi arusaamatu skulptuuri asemel parimale rulatajale puupakule kinnitatud tükk rula ennast anda ning ulatada parimaile rattureile klaasile kinnitatud lõigud rattaraamist on nutikas ja kuidagi arusaadavalt aus tegevus.

Iseseisvalt loodud toodetest tõstab Joonas esile veel enda täiuslikku kokteiliklaasi, mille saab poest osta ja kus on peale joogisegu ning kõrre ka juba jäätükid sees.

Tartu sisustusmessi tõsiseltvõetavamaks osaks oli Disainiala, mille idee, kujundus ja korraldus tuli Oot-Ooti poistelt.

See kindlalt piiritletud messiosa eksponeeris näitust Eesti noorte disainerite toodangust ja ümbritses end mitmete disaintoodete müügiga tegelevate firmade boksidega. Nagu Oot-Ooti oma.

Või näiteks Tallinnas baseeruva Galerii SooSoo kiiksuga asjade väljapanek. Või Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengite boks, kus näha noorte disainitud puitmööblit, Monika Järgi pehmeid nutikusi jpm.

Oot-Ooti enda väljapaneku ees tasub mainimist veel peenikestest kasetüvedest pink, mille lõi Joonas jällegi meetodil võta-üks-asi-ja-viska-sellega-teist - sülem kaski on kahe raami abil diivaniks trimmitud.

Oot-Ooti boksis oli näha aga viite tooli, õigemini valgustit. Kõik heinakuhilate ette reastatud objektid olid tuntud istmed alates kaarduvast vineerist vanast heast lastetoolikesest kuni Lutheri vabriku standardistmeni.

Kõik need tööd on komponeeritud nii, et tooli sisse on lihtsalt pandud lamp.

Kõige lihtsam neist on ehk vana kolmjalg, mis leiti ühest antikvariaadist ning mis olevat omaaegne ohukolmnurk. Kui kaarik katki läks ja seda parandama tuli hakata, siis pandi kolmjala istmes olevasse auku otsekui statiivile tõrvik töö valgustamiseks ja läheneva liikluse käimasolevast ohust teavitamiseks. Nüüd on sellest saanud disainiklassikalise liigendlambiga põrandavalgusti, mis sobib hästi lugemiseks või niisama meeleolu loomiseks.

Nõukogude ajal levis laialt kõiksuguste Lääne disainerite toodete süüdimatu massiline kopeerimine. Alvar Aalto kuulus painutatud vineerist jalgadega tool oli meilgi tootmises nii algse kolme- kui ka kindlama neljajalgse versioonina.

Oot-Oot põlistas selle paratamatult populaarse igasse kodusse jõudnud toote hubaseks põrandavalgustiks, kuhu ei peagi saama peale istuda. Sest seal on ebamugav ja ebakindel. Ega te ju ka muidu oma põrandalampide otsas turnida tavatse.

Veidi väiksem analoog on sündinud samuti nõukogude perioodil laialt levinud lastetoolist, mille istmesse torgatud kerajas elektripirn. Pisitooli laiendatav hele istme ja seljatoe pind töötab käepäraselt uue valgusti reflektorina.

Lutheri tool on jällegi üks äärmiselt levinud mööblitükk, millest enamikul meil on lapsepõlvemälestusi. Oot-Oot on muutnud selle valge valgustatud - ja seega paratamatult sooja - istepinnaga installatiivseks ruumikujunduselemendiks, mille juurest ei ole aga kadunud võimalus seda algsel eesmärgil kasutada. Valgele istmeplaadile projitseeritud muster on sama tooli algse perforeeritud istmepõhja kujundus.

Vana augustatud vineer on nii mõnigi kord ainuke element, mis selliste Lutheri toolide juures on ära väsinud. Selle asemel, et see välja vahetada, on seda suurendatud, tähtsustatud, toodud selle mustri kui märgilise disainielemendi staatus selgemalt ja otsesemalt esile.

Oot-Oot on aga oma asjadega alles alguses ja lubab edaspidi ikka ja jälle meile oma ootamatuid objekte esitleda. Praegu veel vabakutselisel kollektiivil on võimalik nautida seda loomisluksust, kus ideed tulevadki ootamatult, mitte ei sünni igapäevase töö ja ülipõhjaliku analüüsi tulemusena. Igatahes loodame neid noori disainereid edaspidi tihedamini kohata. Me ootame!

Autor: Urmas Oja