Uudised
31. märts 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Passiivmaja vajab paksemat soojustuskihti

Kui vanade majade renoveerimisel peetakse loomulikuks, et need majad ei ole eriti soojapidavad ja vajavad hoones mugava soojuse tagamiseks oluliselt lisasoojustamist, siis tänapäevaste majade puhul võiks head soojustust elementaarseks pidada. Paraku see nii ei ole.

Valdav osa meie hoonetest on energeetiliselt ebaefektiivsed. Kui Soomes on elamu aastane soojustarve keskmiselt 120 kWh/m2 aastas, siis Eestis on see 200-400 kWh/m2

kohta. See tähendab seda, et me kulutame ja seega ka maksame oma kodude soojana hoidmise eest oluliselt enam. Enamasti on selle põhjuseks halb soojustus.

Riikliku standardiga on määratud hoonete soojuspidavuse ja õhutiheduse miinimumväärtused ja need on antud 18kraadise sisetemperatuuri kohta. Näiteks välisseina maksimaalne soojusjuhtivus võib olla 0,28 W/m2K.

Standard ütleb ka seda, et kui ruumi tegelik sisetemperatuur on kõrgem kui 18 kraadi, meil näiteks talvisel ajal enamasti 22 YC, siis tuleb proportsionaalselt vähendada ka piirde soojusjuhtivust.

Hoonete energiatõhususe mõõdistamise ja energiasäästualase nõustamisega tegeleva firma OÜ Termopilt juhataja Toomas Rähmoneni ütlust mööda näitab praktika, et seni on enamasti võetud standardis toodud väärtusi 18kraadise ruumitemperatuuri kohta kui universaalseid koefitsiente ja nii on majja juba projektistaadiumis sisse planeeritud energia ülekulu 20%.

ASi Paroc turundusjuht Tõnu Pilvik nendib, et põhjusena võib ilmselt tuua hiljutise ehitusbuumi ja suure nõudluse uute korterite ja majade järele. "Ehitaja taha b maja võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kuludega valmis ehitada, klient soovib kena maja ega taha selle eest üldjuhul liiga palju maksta. Maja tulevaste küttekulude üle soojustamise etapis üldjuhul ei juurelda."

Rähmonen arvab, et meie uute ehitiste soojapidavus jääb üldjuhul napilt standarditega ette nähtud miinimumnõude piiridesse, heal juhul pisut ülespoole.

"Harva kohtab seda, et on raatsitud rohkem investeerida hoonete soojus- ja tuulepidavusse ning on taotletud miinimumväärtusest oluliselt paremaid näitajaid. Nii on aga kogu hoone kasutusperioodi sisse programmeeritud kõrgemad kulutused energiatarbele, kui võiks olla," lisab ta.

Arvesse võttes energiahinna jätkuvat tõusu maailmas võib oma maja kütmine ning mugava soojuse loomine lähiajal kujuneda paljudele tõsiseks majanduslikuks probleemiks. Seega on maja korralik soojustamine energiasäästu silmas pidades ülioluline.

Euroopas kogub aina enam populaarsust majaehituskontseptsioon, mis tagab hoonete ülimadalad küttekulud. Selliseid energiasäästlikke maju nimetatakse passiivmajadeks ning kontseptsiooni kandvaks ideeks on maja küttekulude minimeerimine soojakadude vähendamisega.

Iseenesest pole tegu mõne sentsatsioonilise uue leiutise või konstruktsiooniga: klassikalisi ehitusmaterjale ja lihtsaid võtteid kasutades on suudetud saavutada oluliselt parem tulemus.

Passiivmaja põhimõte seisneb hoonete paremas ja põhjalikumas soojustamises ning maksimaalse õhutiheduse saavutamises.

Passiivne energiakasutus ei anna tulemusi halva soojustusega majas. Selgel külmal talvepäeval võib aknast sisse paistev päike küll toa meeldivalt soojaks kütta, kuid päikese loojudes on tuba kohe jälle külm, sest soojust ei hoita ruumis kinni. Sellisest passiivselt saadud energiast on kasu ainult väga hea soojustuse puhul.

Passiivmaja soojustatakse põhjalikumalt, kui senised ehituspraktikad seda teevad. Kui tavamajade puhul on seinasoojustuse paksus olnud umbkaudu 20 cm, siis passiivmaja puhul on soojustuse paksus viidud 40-45 cm.

Paroci turundusjuht Tõnu Pilvik ütleb, et hea soojustuse puhul mängib olulist rolli ka soojustusvilla tihedus ning tähtis on jälgida ka seda, et iga villa kasutataks õiges kohas. "Meil on näiteks 2000 villaliiki, iga vill käib täpselt sinna, kuhu ta mõeldud on, muidu ei ole võimalik head tulemust saavutada," selgitab Pilvik.

Passiivmaja energiatõhususe puhul ei saa rääkida vaid kvaliteetsest soojustamisest ja õhutihedusest.

Tegemist on oluliselt laiema ideega, mis hõlmab peale hea soojapidavuse ka hoolikalt läbi mõeldud ehituskonstruktsiooni ja sundventilatsioonisüsteemi, külmasildade vähendamise miinimumini, kvaliteetsed uksed ja aknad ning tehnoloogia, mis võimaldab taaskasutada majast väljuvat soojust.

Kui passiivmajale ja soovile vältida liigset energiakulu alles maja soojustamise juures mõtlema hakata, on tegelikult juba väga hilja.

Energiasäästule ja kvaliteedile tuleb mõelda juba siis, kui projekteerija maja paberile panema hakkab.

Eesti probleem seisneb selles, et meil on veel väga vähe projekteerijaid, kes projekteeriksid maja selliselt, et see oleks passiivmaja. Teine probleem on ehitamises. Passiivmaja ehitamine eeldab niivõrd kõrget ehituskultuuri ja ehitusdistsipliini mis Eestis ei ole paraku veel harjumuseks saanud.

Aga selle poole tuleb püüelda, energiasäästlikkus on maailmas lähiaastate võtmeküsimus ja senised mõttemallid vajavad muutmist.

Autor: Katrin Romanenkov