Pööningust sai vanale majale kolmas korrus

Vanasti kasutati pööningut vaid pesu kuivatamiseks. Kui pööningud kümmekond aastat tagasi moodi läksid, müüdi paljud neist korteriteks. Nii juhtus ka selles Kadrioru piiril asuvas kahekordses sadakond aastat tagasi ehitatud palkmajas.

Uued omanikud ostsid korterid olematule kolmandale korrusele, mis sisuliselt tähendas vaid ehitusloa ja projekti olemasolu. Majale tähendas see ehitustööde algust tingimusega, et kahe alumise korruse elanike igapäevaelu ümberkorraldused segada ei tohiks.

Ehitust alustati lisakorruse rajamisega. Nagu vanade majade puhul ikka, tuli ette ehituslikke üllatusi. Kui hoone katus oli maha võetud ja korruse rajamine võis alata, tulid nähtavale seinapalkide niiskuskahjustused.

Paar ülemist ringi palke oleks ideaalis tulnud välja vahetada. Seda ei saanud teha, sest siis oleks tulnud osaliselt lammutada ka alumiste korterite seinu. Otsustati hoopis paigaldada paar palkidest lisaringi. Hiljem, kui maja alumine osa korrastati, asendati osaliselt ka kahjustunud palgid. Nüüdseks annab sellest kergitamisest tunnistust kaks lisaastet veel vanast ajast säilinud pööningutrepil.

Uus korrus ehitati puitkarkassil, soojustati kivivillaga ja kaeti väljast laudvoodriga. Kahjuks ei olnud projekt kõiges meelepärane. Otsiti uus arhitekt, kellega koostöös vajalikud muutused tehti. Algselt oli ette nähtud rohkem katuseaknaid, nende arvu vähendati ja lisandusid hoopis tavalised aknad.

Majale olid projekteeritud üliväikesed rõdud, neid muudeti oluliselt laiemaks. Barcelonas reisil olles pildistasid omanikud huvitavana tundunud sepiseid ja Tallinnas kohandati saadud idee Kadriorgu sobivaks rõdupiirdeks. Muudeti ka esialgses projektis pakutud siselahendust. Loomulikult vajas iga muutus kooskõlastamist ja lubasid.

Kõiges püüti hoida olemasoleva osaga sobilikku joont ja kasutada ära nii palju vana kui võimalik. Nii jäeti alles vana pööningutrepp, mis nüüd viib korteri ukseni ja sealt edasi elutuppa. Kõik vähegi kõlbulikud vanad katusetalad said uue kasutuse, uutele taladele anti aga päevinäinud välimus.

Korteri siselahenduse projekteerimisel olid esialgu peavaluks korstnajalad. Neid tuli korteri kohta neli. Loobuda neist ju ei saanud, alumised naabrid kasutasid ahjukütet. Nii jäi lahenduseks avatud elutuba, kus sammastena jäid troonima puhastatud korstnajalad.

Sisekujunduses mõeldi kõik läbi koos Tartu Kunstikooli õppejõu Madis Liplapiga. Üllatuseks ei ole siseseinte ja lae viimistluses kasutatud armastatud kipsplaati. Seinad ja lagi kaeti pilliroomattidega, seejärel krohviti ja värviti kohupiimavärviga.

Kohupiima kulus värvimiseks kümneid kilosid. Seda toodi turult või kodule lähimast toidukauplusest.

Puitpõrand on laiast lauast, mis peitsitud valgeks toonitud linaõliga. Madis Liplap kujundas ja teostas omapärased põrandabordüürid. Ka pisimates detailides ei ole tehtud allahindlust: nii otsiti ja osteti elamisse sobilikud lülitid, aknakremoonid, radiaatorid.

Nüüdseks on olnud korter kasutuses poolteist aastat. Omanikud on väga rahul, et valisid siseviimistluseks ökomaterjalid. Samuti ollakse juba harjunud plekk-katuse vihmamüraga. Õnneks pole siiani ilmnenud midagi sellist, mis paneks lausuma, et oleks võinud ju teisiti teha.

Majas endas pole aga ehitustööd lõppenud. Äsja lõppes hoone laudvoodriga katmine, ette on saanud uued puituksed. Järge ootab koridor, kus on säilinud veel iga korteri juurde kuuluvad nn sahverkapid. Samuti sajanditaguste tavade kohaselt ehitatud trepp. Need on asjad, mille hoidmise eest seistakse. Eesmärgiks ikka see, et hoone säilitaks endas võimalikult palju endisaegset.

Autor: Jana Kadastik