Randojad, vana maja äratajad

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 31. märts 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Randojad, vana maja äratajad
Minul küll sellist julgust poleks, et selline töö ette võtta, arutlen ma omaette, kui olen saanud ühel talveõhtul mõnda aega kauni kodu omanike elukeskkonda jälgida. Tulemus on tunnustust ja aukartust äratav.
Perekond Randoja aga võttis kätte ja tegi ära. "Eks selline tunne oli kogu aeg olemas, et otsiks ja ostaks ühe vanema maja ja püüaks selle võimalikult ajastutruult üles putitada," räägib pereisa Endrik. Ja loomulikult toetab teda abikaasa Jana.
Aastal 2002 hakkasid mõtted teoks saama. "Leidsime sobiva maja, müüsime oma korraliku kolmetoalise korteri, paigutasime saadud raha kohe majaostu ning kolisime ise ühetoalisesse üürikorterisse," meenutab Endrik.
"See üürikorteri aeg oli tõeline proovikivi," arvab perenaine Jana. "Esialgu oli võhma vaid maja ostuks, ehitusega pidime veel mitmed aastad ootama. Nii käisimegi siin vaid aeg-ajalt tuttavatega piknikku pidamas või grillimas. Me olime nende jaoks ainukesed, kellel oli Nõmmel oma suvila," lisab ta naerdes.
"2002. aastal lasime teha majale ka esimese ekspertiisi, see oli üllatav. Spetsialistide sõnul oli maja pääsenud vaid umbes kümne mädanenud seinapalgiga ja ühes nurgas pehkinud vahelaega. Nende asendamine oleks töömeestele käkitegu," lisab Endrik.
Lõpuks jõudis perekond Randoja asjaga niikaugele, et pank oli nõus ka renoveerimise tarbeks laenu andma, nii saidki tööd pärast pea kolmeaastast ootust lõpuks alata.
"Siis selgus ka see, et ainult palkidevahetamisega selle maja juures ei pääse. Üks kahtlane sein, mis sai lahti võetud, osutus pooleldi mädaks, korstnajalg püsis kohati vaid imeväel, põrandalauad, mida taheti ülesvõtmisega säilitada, olid kitsad ja läksid tihti puruks," loetleb Endrik majaga seotud avastusi.
Pole ka tema arvates ime, et hoone sellises seisukorras oli. Pärast sõda oli linn maja kasutanud avariipinnana ja kuni tagastamiseni oli selle majaraamatusse kantud 112 inimest, mis siis rääkida nendest, kes siin ilma sissekirjutuseta viibida võisid. Tõeline rohutirtsude hord, kellele ajutiseks elamispinnaks antud hoone saatus ilmselt eriti korda ei läinud.
"Kohe alguses oli selge, et seal, kus võimalik, proovime hakkama saada vanade, järeleproovitud ehitusmaterjalidega, ei mingit kipsi, sisse laudseinad ja õue pilliroomatt ning nende peale lubikrohv," selgitab Endrik.
"Kui maja välisseinad pilliroomattidega kaeti, omandas hoone sellise mõnusalt kollakaskuldse värvi. Naabrite suus sai aga meie tulevane kodu sel ajal tuntuks kui kolme põrsa majake," meenutab Jana naerdes.
Pärimise peale, kuidas majaomanikel ehitajatega vedas, arvavad nii Endrik kui ka Jana, et ega väga viga olnudki. "Arvestades, et restaureerisime ehitusbuumi kõrghetkel ja headel spetsialistidel oli väga palju objekte ja tööd, siis võib igatahes rahule jääda," räägib Endrik.
Ning jutustab loo, kuidas kallihinnalised vannitoa põrandaplaadid pani paika noormees, kes nagu pärast maalrite jutust selgus, tegi seda tööd esimest korda.
Ka ruumide sisu sekundeerib maja väärikusele kenasti. Antiigipoodidest, vanavaralaatadelt, internetioksjonitelt on kildhaaval kokku korjatud kogu mööbel väikeste nipsasjakesteni välja.
"Üks on meile selgeks saanud, kui näed kusagil sobivat asja, ei tohi kahelda, vaid tuleb see kohe ära osta," jagab Jana tarkust. "Meie piilusime niimoodi ühte vana esikumööblit mitu aastat ja kui otsustasime osta, oli keegi selle just broneerida jõudnud."
Üks viimastest asjadest mis Randojade koju tee leidnud, on vana klaver, mis mõeldud tütar Elle Mariele harjutamiseks. "Kuulsin, et üks lasteaed kavatseb vana klaveri maha kanda. Kokkuleppel kasvatajatega said nemad mittevajalikust asjast lahti, meie aga ühe vajaliku asja võrra rikkamaks. Pealegi sobib see ka oma kujult ja värvilt kenasti ümbritsevaga kokku," ei varja Endrik rõõmu.
Ja polegi vaja. Randojade ilus kodu on tõesti seda väärt, et igasse päeva jaguks seda vähemalt killuke.
Et ka teised huvilised vana maja korrastamisest midagi õppida võiksid, sündis perekond Randoja veebikülg aadressil www.vanamaja.com
Endriku sõnul saab sealt teavet nii maja ajaloo kui ka taastamisprotsessi kohta, samuti leiab juhiseid, kuidas mõningate tööde-tegemistega ise hakkama võib saada. Kirjas on ka soovitused ja nn ämbrid, mis peaks aitama teistel sarnaseid eksimusi vältida. Lisaks saab huviline kirjutada ja nõu küsida.
"Küsimuste esitajaid on üllatavalt palju. Iga päev potsatab vähemalt paar kirjakest meilikasti," räägib Endrik. Kavas on lehekülje tekitada ka fooruminurk, kus saaksid renoveerimisega seotud teemadel kaasa rääkida kõik huvilised.
Kuna vana maja niisked ruumid vajavad ka ventileerimist, tuli selle tarvis teha projekt ja vedada torustik.
Endrikut aga üllatas projekteerija mõte vedada ventilatsioonitorud nii, et need oleksid läinud ka läbi eluruumide. "Paneme kipsist kasti ümber ja käib küll," oli ta põhjendanud.
Aga ei käinud küll. Endriku eestvedamisel lõiguti torustikule kanalid vaheseintesse ja niimoodi kombineerides on pea kõik kenasti silma eest varjul. "Vaid keldris jäi üks jupp toru nähtavaks, sest seal ei õnnestunud seda kiviseina sisse peita.
Muude kui märgade ruumide ventileerimist ei pidanud me vajalikuks, sest maja hingab ise ka väga hästi," lisab ta.
Hetkel kuum