3x5 aastat ehitust

Sellest viis aastat hiljem said alguse sündmused ehk ehitusfirmade ühinemised, mis kujundavad ehitusturu nägu veel ka praegu. 2003. aasta aga käivitas linnade laialivalgumisega kinnisvararalli, mis rauges 2007. aastal, mil põldudele rajatud elurajoonidesse tormamine aeglustus.

Üks läbiv joon on aastatel siiski ka - nii 1993., 1998. kui ka 2003. aastal kurdavad ehitusettevõtted tööjõuprobleemide üle. Kvaliteetse tööjõu nappus aastat ei küsi.

Elamuehituse kõrval keskenduvad kinnisvaraarendajad lähematel aastatel tehnokülade - kvaliteetsete, trassidega varustatud äri- ja tööstuspiirkondade - väljaarendamisele, kirjutas Äripäeva erileht Ehitus viis aastat tagasi.

Et nõudlus kaasaegsete tööstuspindade järele on suur, tõestas kasvõi fakt, et tootmispindadeks sobilike kruntide hind oli 2003. aasta kevadel Peterburi maantee ääres kerkinud juba kuni 800 kroonile ruutmeetri eest. Tännassilmas 2002. aasta novembris alustatud tehnoküla 25st krundist oli aastaga müüdud või broneeritud üheksa.

Tollal oli kõige konkreetsema arengu omandanud Tänassilma tehnopark Tallinnaga külgneval maatükil Saku vallas Jälgimäel. Tänassilmaga sarnaseid projekte on Tallinna ümbruses käivitumas teisigi: Peterburi tee ääres, Tartu maantee ääres linna piirist kuni Jürini ja Muugal.

Tehnoparkide rajamise mootor oli 2003. aastal üha suurenev nõudlus kvaliteetsete ärimaakruntide ja tootmispindade järele minimaalse pakkumise juures. Näiteks tootmispindadeks sobilike kruntide hind on vahetult Peterburi maantee ääres kerkinud juba kuni 800 kr/m".

Samas soovitas Kinnisvaraeksperdi hindamise ja analüüsi osakonna juhataja Veronika Ilsjan tehnoparkide rajamisega siiski ettevaatlik olla. "Tehnoküla on tõepoolest muutumas moesõnaks, ent sageli jääb selgusetuks, mis selle tehnoküla taga siis ikkagi on," rääkis Ilsjan. "Tööstuspiirkonna väljaarendamine on midagi enamat kui elamurajooni arendus. Kas või juba selletõttu, et tegevuse spetsiifikast tulenevalt on klientide vajadused väga erinevad - arendajal on raske kõigile meelepäraseid tingimusi luua."

2003. aastal käivitus linnade piiridest väljapoole valgumine. Rein Ahas kirjutas 2003. aasta sügisel , et stiihiline kinnisvaraarendus linnade ümbruses võib parandada küll käputäie uusasukate elamistingimusi, kuid kokkuvõttes rikub see piirkonna infrastruktuuri. Planeerimata kinnisvaraarenduste tõttu kannatavad majaomanikud, ning hoopis rohkem kogu regioon. Hädad algavad tema sõnul sellest, et linnast välja valguva asustuse kohta puudub plaan.

Uusi kortermaju iseloomustas 2003. aastal ratsionaalne vorm, rõdudega aktsentueeritud fassaad ja avatud ruumiplaneering. Elamute arhitektuuris valitseb aga stiilide paljusus. "Tänapäeva kortermajade arhitektuuris, sarnaselt üldise ehituskunsti olukorraga, eksisteerib stiilide paljusus. Samas on tuntav püüe ratsionaalsuse ja ökonoomika suunas," selgitas arhitekt Kalle Vellevoog arhitektuuribüroost JVR. Uute kortermajade mahud on võrreldes varasema traditsiooniga (nn mägedega) mastaabilt väikesed. Seetõttu on majad läbitöötatumad ja detailirohkemad. Uued kortermajad olid 2003. aastal enamasti 3-4korruselised, kuid ehitati ka 6-9korruselisi.

Kui 1997. aasta möödus ehitajaile hoogsalt kasvades, siis 1998. aastal oodati tulevasteks aastateks mõningast rahunemist.

1998. aasta novembris ilmunud Äripäeva Ehitusfirmade TOPi toimetaja Imbi Ernits-Kaljuste kommenteeris möödunud aastat, et ettevõtetele möödus 1997. aasta edukalt ning 1997. aastal elavnema hakanud ehitustegevus jätkus ka käimasoleval aastal.

Mitmesajamiljonilise aastakäibega suurfirmadest õnnestus 1997. aastal ainsana Merkol saavutada ligi kolmekordne käibekasv. Käibeliider oli ehitussektoris 1997. aastal aga EMV AS pea 540 miljoni krooniga. Kasumit teenis enim Merko Ehitus AS, näitajaks pea 25 miljonit krooni, kasv eelmise ehk 1996. aastaga võrreldes pea kolm korda.

Ehkki aasta varem ehitusturg elavnes, hoiatas toimetaja 1999. aasta võimalikust turu jahtumisest. Stabiilseimad TOPis figureerijad olid tollal Estconde Grupp, Eesti Ehitus, Maleko ja EMV.

Enamik neist ka viimastel aastatel edukat esinemist TOPis näidanud.

Õnnestunud aktsiaemissiooniga rahuldas kapitalivajaduse Merko ning plaanis edendada kinnisvaraarendust, lõigates nii kasu turu madalseisu ootavatest kinnistutest.

Teine suurettevõte, EMV aga valis skaala laiendamise asemel vastupidise taktika ning keskendus oma põhitegevusele - ehitusele - ning müüs või peatas tütarfirmade tegevuse.

Juba küllastuma hakkavalt Eesti turult kiikasid suuremad ettevõtted ka välismaale, peamiseks sihtpunktiks oli 1998. aastal Läti ja Leedu, mis ootasid bürooehitusbuumi. Merko lõi ettenägelikult sinna juba oma tütarfirmad.

Toimetaja ennustusel pani 1999. aasta proovile ligi 2000 suuremat ja väiksemat ehitusfirmat, mis killustasid oma arvukusega Eesti ehitusturgu.

Eesti oma aja üks esimesi moodsamaid büroohooneid nautis 1998. aastal teenitult tähelepanu.

Tallinna Vabaduse väljaku äärde jäävasse hoonesse oli selle valmides nii palju rendile soovijaid, et kinnisvarabüroo Mendelson sai igal päeval kolme potentsiaalse rentnikuga läbirääkimisi pidada. Enamik majja paraku ei mahtunud.

Eriti populaarsed olid Vabaduse väljaku otsakiilu pindadele, mis eeldasid 260kroonist ruutmeetrihinda, tegemist oli tollal Tallinna kalleima kontori rendihinnaga.

Ajalukku läks aasta EMV ja Merko nurjunud ühinemiskatsega.

Merko Ehitus ja EMV alustasid liitumisprotsessi märtsis ja aprilli keskel sõlmisid ettevõtete juhatused lepingu ettevõtete liitmiseks nii, et Merko Ehituse suuraktsionärid saavad 57 ja EMV aktsionärid 43% liitfirmast.

Mai alguses selgus siiski, et ühinemist ei tule, sest EMV suuraktsionär Baltic Republic Fund polnud tingimustega sellega nõus.

Samas lõid vaid nädal pärast EMV ja Merko ühinemise karilejooksmist käed FCM ja Koger & Sumberg, mis lõi tollal suurima kohaliku ehitusettevõte FKSMi.

Tegemist oli ühe esimestest edukatest ühinemistest Eestis. Ettevõttest sai 2001. aastal Soome päritolu ehituskontserni YIT osa ning praegu kannabki viimase sümboolikat. Koger & Partnerid aga jätkavad omasoodu.

Ühinemiseks näitas 1998. aastal üles huvi ka Feer ning Rootsi päritolu Skanska tundis huvi EMV vastu.

Urmo Kala kirjutas 1993. aastal - käesoleval ajal valitseb ehitusalal arvukate seadusandlike aktide ja normdokumentide vasturääkivus ning süsteemitus, mille kõrvaldamiseks on vajalik vastu võtta ehitusseadus.

Sellega pannakse alus edasiminekuks tasakaalustatud korra loomisel - määratletakse nii riigi kui ka omavalitsuse õigused ja kohustused.

Praegu viimistletakse keskkonnaministeeriumi algatusel moodustatud töörühma poolt ehitusseaduse eelnõu, mis arvestab viimase kolme aasta jooksul koostatud ehitusseaduse variante, aga ka ehitusala otseselt mõjutavaid seadusi, mis viimasel ajal vastu on võetud. Koostatava seaduse eelnõu aluseks on Eesti Vabariigi 1939. aastal kehtestatud ehitusseadus.

Seaduses saavad sätestatud ehituskorralduse üldpõhimõtted, maa-alade planeerimise, hoonete ja rajatuste projekteerimise, ehitamise, kasutamise ja hooldamise põhimõtteline kord.

Ehitusjärelvalve korraldamise põhimõtted, samuti planeeringute realiseerimise vajadusest tulenev kruntide ja ehitiste sundvõõrandamise (sundmüügi) üldine kord. Ehitusseadus annab aluse planeeringute ja ehitise või rajatise korraldamiseks kogu nende eksisteerimise ajal.

Lisaks 1939. aasta ehitusseadusele on eelnõu lähtematerjalidena kasutatud Soome, Rootsi, Inglise, Kanada, Hollandi ja Taani vastavat seadustikku. Eelnõu peab valitsusse jõudma veel 1993. aastal.

Auma Expo esindaja Arvi Mägin kirjutas, et laialt levinud arvamus, et ehitustegevuse allakäik 1993. aasta sügisel Eestis pole oma põhja saavutanud ning jätkab allakäiku, on ekslik.

Küll oli muutunud ehitustegevuse vorm - harjumuspäraste uusehitiste asemel oli põhitähelepanu koondunud olemasoleva renoveerimiseks ja ühetüübilised massprojektid olid asendunud arhitektide autoritöödega.

75% riigi ehitustegevusest toimus pealinnas ja selle ümbruses. Samuti oli üle 80% välisinvesteeringutest tehtud samuti Tallinna ja Harju maakonda.

Teiste tähtsamate ehituskeskustena püsisid Pärnu ja Tartu. 1994. aastaks ennustas Mägin ehitustegevuse hoogustumist. Peatähelepanu oli renoveerimistöödel.

Vaatamata omandiprobleemide venimisele käivituvad tema ennustusel ka suured projektid nagu ärikeskused ja hotellid.

Suurehitisi finantseeriti tollal suuresti piiri tagant, mistõttu kaaluti ehitusfirmade valikut tõsiselt.

Sarnaselt viimastele aastatele valitses ehitusturul ka 1993. aastal standardmured - must palk ning kvaliteetse tööjõu nappus.

Linnade arenguplaanid nägid 1993. aastal ette city'de teket.

Tallinna pidi vastav piirkond tulema Mere pst, Ahtri ja Hobujaama tänava vahele. 1993. aasta oktoobris selgusid ka Tallinna city projekteerimiskonkursi tulemused.

Tartu nägi ette vabalennuvälja, Haapsalu eelistas hotellidele pansionaate, Narva igatses taga oma vanalinna, Pärnu rõhus kohaliku elaniku mugavusele, Viljandi rõhus rohelisele ning lootust anti ka Rakverele.

Uuringufirma EMORi korraldatud ehitus- ja arhitektuurifirmade maineuuringu põhjal oli 1993. aasta sügisel Harjumaa tuntuim ehitusettevõte Harju KEK, mida teadis üle 90% telefoniküsitlusele vastanutest. Maakonna usaldusväärseima ja aktiivseima mainet kandis aga AS Wiklar, kellele järgnes AS Weststein.