Heastame sundüürnikele

Juba pikemat aega on sundüürnikust loodud pilti kui tülikast ja alaväärtuslikust tegelasest. On toodud ahnusele viitavaid termineid, nt eelisüürnik või sundmiljonär. Millest selline reaktsioon? Kas sundüürnike õigustus on hakanud veenvalt kostma? Või sellest, et mitmed EV omandireformi sammud on kaevatud ELi inimõiguste kohtusse? Äkki tulevad sealt otsused, mis toovad välja omaaegsete valitsuste loodud ja täideviidud reformi erapoolikud lahendused?

Meeldiv on tõdeda, et ka Reformierakond on hakanud sundüürnikega tegelema. Samas küll adressaat (omavalitsus), kuhu kriitika suunatakse, pole päris õige. Aga ettepanek kulutada sundüürnike probleemide lahendamiseks 1,7 miljardit krooni annab juba lootust. Lepime kokku, et ka sundüürnik on inimene ja tema kohta peaksid kehtima inimõigused. Just seda on Eestis tehtud omandireform eiranud. Kes veel ei tea, siis inimõiguste hulka kuulub ka inimeste võrdne kohtlemine. See nõue sisaldub ka põhiseaduses - N 12.

Enne omandireformi olime enamikus võrdsed riigiüürnikud. Omandireform töötas loteriina erapoolikult: osa sai elamispinna odavalt erastada, osa mitte. See on ilmses vastuolus põhiseadusega. Seega pole sundüürnikud ei Tallinna (kes küll vist ainsana püüab probleemi lahendada) ega ka teiste omavalitsuste probleem, see on Eesti riigi õiguslik probleem.

Paljuski pole võimalik lähteolukorda taastada. Võrdõiguslikkuse tagamiseks tuleks kaotatud elamispinnad kompenseerida turuväärtuses. Milleks peab linn ehitama kõigile sundüürnikele riigimaju, kui rahaline kompensatsioon on ratsionaalsem. Sundüürnikele, kellest paljud pole enam esimeses nooruses, võib olla otstarbekam üürnikuseisus munitsipaalkorteris. Koduks saab olla ka pind, kui on teada, et sind kellegi suva järgi välja ei tõsta. Samas on mitmed, kellele senine määramatus on üle visanud, hakanud ise uut kodu looma. Siis oleks õiglane neid toetada kompenseerimisega.

Allkirjutanu ei ole omandiõiguste taastamise vastu, ei esinda ühtegi parteid. Küll aga on selge, et ringkonnad, kes omandireformi erapoolikult läbi viisid, ei seisnud kõigi kodanike huvide eest ja ignoreerisid inimõigusi. Seetõttu oleks loomulik, et just nemad vigade paranduse ette võtavad.

Autor: Peep Martverk