Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liitumine kui põrsa kotisost
Enne kui soetada kalleid elektrilisi kodumasinaid, peaks ostja teadma, kas hoone olemasolev elektriliitumispunkt võimaldab ihaldatud seadmeid kasutada. Elektrivõrguga liitumine on kallis lõbu, kuid tarbijale, kes soovib ampreid juurde osta või uut maja ehitada, möödapääsmatu.
Alates 1. märtsist tühjendab Eesti Energia Jaotusvõrk elektrivõrguga liituja rahakoti lõplikult, sest liitumisel ühe ampri tasu koos käibemaksuga on tõusnud 944 kroonilt 2065 kroonile, millele lisandub lepingu menetlemise tasu 400 krooni.
Kui liituja asukoht on kaugemal kui 400 m keskpinge elektriliinist, muutub olukord veelgi jõhkramaks: tuleb maksta kulupõhist tasu, mis võib kujuneda ettearvamatuks. Paljudel üksikliitujatel, eriti maal, kaob liitumisisu sootuks. Liitumine on kallis, samas ilmneb, et OÜ Jaotusvõrk paigaldab küll liitumispunkti või tarbija kilpi peakaitsme, kuid tänini ei anna liitujale mingit dokumenti võrguühenduse läbilaskevõime kohta.
Seega ei saa liituja kusagilt teada, kas elektrivõrk on võimeline objekti varustama liitumispunkti ostetud peakaitsme voolu ulatuses kvaliteetse elektriga.
Avarii korral võib vale karakteristikuga peakaitse, kui see ei rakendu, põhjustada põlenguid või pinge alla jäänud seadme puudutamisel elektrilöögi tagajärjel isegi surma. Praegu ostab heauskne liituja endale peakaitsme nagu põrsa kotis.
Elekter on kaup ja selle kohta peaksid kehtima selged ostu-müügi suhted.
Autor: Jüri Laurson