Seadus sundis tankisti kasutama

2002. aastal põllumajandusministri Jaanus Marrandi algatatud seadus, mille järgi saab üle kümne hektari suurust põllumaad osta üksnes eraisik või põllumajandusfirma, on muutnud suurettevõtjad loovaks.

Näiteks 2004. aastal võitis Tallinna ümbruse ühe suurema põllumajandusmaa enampakkumise Merko Ehituse töötaja Jaanus Aavik.

Nii osales Merko töötaja Jaanus Aavik poolesajahektarilisel enampakkumisel Rae vallas ja võitis selle 35 mln krooniga. Loomulikult ei ostnud Aavik enampakkumisega võidetud maad enda raha eest, vaid laenas selle Merko Ehituse tütarfirmalt Teistest Ees. Ning müüs maalahmaka pool aastat hiljem samale firmale maha, kes nimetas end ümber Rae Tehnopargiks.

"See oli väga atraktiivne kinnistu. Sellepärast ostsin," ütles Jaanus Aavik, kes töötas maa ostmise ajal Merko Ehituses projektiarendusjuhina. Praegu leiab Aaviku kontaktid Merkole kuuluva teise tööstuspargi, Lasnamäe Dvigateli kodulehelt, kus ta töötab projektiarendusjuhina.

Aavik sõnas, et ta ostis maalahmaka laenuraha eest. "Kindlasti ei olnud see Merkolt laenatud. Küll aga võis see leping olla mõne Merko tütrega," lisas Aavik.

Seda kinnitab ka Merko Ehituse tütarettevõtte OÜ Teistest Ees 2004. aasta majandusaasta aruanne, mille järgi laenas ettevõte Merko Ehituselt 35,6 mln krooni ja laenas sellest omakorda välja 35,2 mln.

Ostmise järel esitas Aavik Rae vallavolikokku avalduse kinnistu tükeldamiseks alla kümnehektarilisteks tükkideks, et see edasi müüa Merko Ehituse tütarettevõttele.

2005. aasta aruandes on kirjas, et Merko soetas kinnistud 38,4 mln krooni eest. Jämedalt võttes teenis Aavik vahelt kolm miljonit (koos maksude ja tehingukuludega).

"Neil oli konkreetne ärihuvi projektiga jätkata. Neil olid ka võimalused ja vahendid," vastas Aavik küsimusele, miks ta kinnistu poole aasta pärast edasi müüs.

Kurioosne, aga hoolimata sellest, et Rae vallas oli konkursi toimumise ajal teada, et põllumaa sihtotstarvet muudetakse, müüdi maa maatulundusmaana ja konkurss tehti siiski ettevõtteid välistavate tingimustega. Nõnda osalesid konkursil peamiselt ainult eraisikud.

Intervjuu konkursi teinud Rae abivallavanema Meelis Kasemaaga.

Sellepärast, et see oli üle 10 hektari suurune maatulundusmaa ja seda võivad omandada üksnes eraisikud või põllumajandusega tegelevad ettevõtted.

Jah, nii on ta täna aru saada küll. See oli lihtsalt seadusest tulenev samm.

See oli selgelt meie üldplaneeringuga kooskõlas äri- ja tootmismaaks pikemas perspektiivis planeeritud. Lihtsalt hetkeline kinnistu sihtotstarve oli maatulundusmaa.

Sel hetkel oli selline seisukoht, et müüsime selle maatulundusmaana. Nüüd on see seisukohad muutunud, et müüakse kohe äritootmismaana, et ostjatel oleks otstarbest selge teadmine.

Ei, seda küll mitte.

Viimased tükid oleme müünud äritootmismaana. Volikogu võib sihtotstarbe ära muuta ja siis see seadus ei laiene.

NG Investeeringute kaudu Tallinna Kaubamajas, Balbiinos ja Livikos suurosalust omav Andres Järving oli sunnitud alustama tegevust põllumehena, et tema firma saaks enda kätte Rae vallas asuva 80 hektari suuruse põllumajandusmaa. Nüüd kerkib sinna Ameerikanurga Ärikeskus.

Ameerikanurga äripargi aluse põllumaa omandamiseks, kuhu investeeritakse umbes kaheksa miljardit krooni, pidi Järvingu firma Süda Maja oma tegevuse eelmises juriidilises kehas lõpetama ning liitma end ASiga Külvikord. Paljuski ka seetõttu, et konkursil teiseks jäänud põllumajandusega tegelev OÜ Kelko kaebas konkursi kohtusse.

"Seadused on sellised, mis sunnivad nii tegema," ütles Rae abivallavanem Meelis Kasemaa. Tema sõnul muutis Süda Maja end põllumajandusega tegelevaks ettevõtteks Ameerikanurga kinnistu omandamiseks.

"Kuna üldplaneering nägi ette äritootmismaad perspektiivsena ja seadus kestis, siis maavanem leidis, et Süda Majal ei jää muud üle. Seetõttu nad ühinesid ühe teise firmaga ja hakkasid tegelema põllumajandusega," lisas Kasemaa, kelle sõnul oli teiseks jäänud pakkumine poole odavam ehk jäi saja miljoni krooni kanti.

Nimelt võitis Süda Maja 2006. aastal Ameerikanurga kinnistu võõrandamiseks korraldatud enampakkumise hinnaga 206 mln krooni.

"Põhitegevusala peaks olema ikka kinnisvaraarendus," ütles Süda Maja enamusosanik ärimees Andres Järving, kes ei osanud teemat täpsemalt kommenteerida.

"Midagi meie juhataja õiendas seal, aga kuidas, ma ei oska öelda. Ma olen suhteliselt passiivne seal," lisas Järving, kes soovitas ettevõtte juhi Veiko Murrustega suhelda.

Süda Maja juht Veiko Murruste ütles, et põllumajandusega tegelemist ta siiski ei välista.

"Ei saa välistada põllumajandusega edasi tegelemist. Ideid on mitmeid ja põld vajab ka harimist. Natuke kinnisvara ja natuke põllumajandust. Ega keerulisel ajal tuleb ju riske hajutada," rääkis Murruste, kes arendab Rae vallas põllule tehnoparki.

Süda Maja 2006. aasta majandusaasta aruandes on kirjas järgnev: "OÜ Külvikord põhitegevusala on teravilja ja õlikultuuride kasvatamine. 2006. aastal külvati otra 213,6 ha, nisu 64,4 ha ja rapsi 84 ha."

Murruste sõnul oli Külvikorra ost mõjutatud Ameerikanurga arendusest ja selle kättesaamiseks mõeldud maast, aga see polnud ainus ajend.

"Meil on paljud seadused sellised imelised. Mis siin ikka arvata. Seadused on juhindumiseks," kommenteeris Murruste kinnisasja omandamise kitsendamise seadust.

Süda Maja sai Rae vallalt detailplaneeringu 2008. a veebruaris. Äripargis on ehitusalust pinda 350 000 ruutmeetrit, hoonete kõrguseks on lubatud kuni kolm korrust. Klientidena nähakse keskmisest suuremat müügipinda nõudvaid kaubandusettevõtteid, näiteks toidukaupade, mööbli, ehitus- ja sisustuskaupade ning koduelektroonika müüjaid.

Praegune Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi surus paar aastat tagasi keskerakondliku põllumajandusministrina läbi seaduse, mis seadis piirangud põllumaa suuremas osas omandamisele ettevõtete poolt (kinnisasja omandamise kitsendamise seadus).

Juriidilisi isikuid välistav seadus laieneb ainult maatulundusmaale.

"Põhieesmärk oli tookord selles, et Eestis ja vanas Euroopa Liidus erinesid põlluhinnad väga palju. Niivõrd odavate kinnisvarahindade juures oli oht, et Eestis ostetakse peaaegu poolmuidu põllumaa ära," ütles praegune Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi. Seaduse valitsusse viinud mees pidas põhiliseks probleemiks siiski vallavalitsuses liigset sihtotstarbe muutmist.

"Merko pole välismaine firma ja siin tekib küsimus sihtotstarbe muutmises, mida otsustab omavalitsus. See on Eestis üks vähereguleeritud asi. Eriti Tallinna ümbruses. Mujal maailmas on üsna keeruline maa sihtotstarvet muuta," kommenteeris Marrandi, kes lubas Äripäeva intervjuust johtuvalt teemaga tegelema hakata. "See on üks küsimus, millega peaks riigikogu tasemel tegelema. See on üks allikas võimalikeks korruptiivseteks tehinguteks. Ma hakkan ausalt öeldes sellega tegelema," lisas Marrandi.

2001. aastal ostis Urmas Sõõrumaa ettevõtte palgatöötaja Priit Põld eraisikuna 100 hektarit maad Keila vallas Laulasmaa külas, millele kehtis ehituskeeld. Erastamise käigus vähenes saja hektari maa hind 1,2 miljonilt kroonilt 140 000-le.

Kõigest kolm kuud hiljem müüs Põld maad OÜle Rannailu (kuulub võrdselt Urmas Sõõrumaa firmale US Invest ja Merko Grupile kuuluvale firmale E.L.L. Kinnisvara).

Rannailu alustas kruntide müügi ja kommunikatsioonide rajamisega Kõltsu ning Oja maa-alale Kloogarannas 2002. aastal, kui vallavalitsus võttis vastu arendajale sobiva detailplaneeringu. Elamurajoon jagati 38 krundiks, neist 16 jäi kas tervenisti või osaliselt mereäärsesse ehituskeeluvööndisse või kaitsemetsa tsooni.

Kui krunt tükeldati, ostis (või sai) Priit Põld 2002. aastal omakorda OÜlt Rannailu ühe 2500ruutmeetrise krundi.

Läbi kukkus ka vallavalitsuse katse protsessi kiirendada valitsuse eriloaga - toona keskkonnaministri ametit pidanud ning nüüd üheks maadevahetusskandaali peategelaseks olev Villu Reiljan andis küll kavale lubada Rannailu projektile tiheasustust oma õnnistuse, kuid valitsus lükkas otsustamise määramata ajaks edasi, sest meedia asus toona Reiljani plaani teravalt kritiseerima.

Rannailu on andnud Keskerakonnale 3 mln krooni tagatiseta laenu, mille maksetähtaeg oli 2007. a detsember.

Urmas Sõõrumaa ja Villu Reiljan ületasid hiljuti uudiskünnise seetõttu, et Sõõrumaa firma laenas Reiljanile eelmisel aastal miljon krooni.

Teine Merkoga seostatav juhtum pärineb Viimsi vallast. E.L.L. Kinnisvara töötaja Timo Aarmaa mängis aastatel 2001- 2004 tööandjale kätte maatehingu, millega samasse kontserni kuuluv OÜ Spiromax teenis Viimsi valla arvel 20 miljonit krooni.

2001. aasta septembris müüs Viimsi vald endisel Laomajandi kinnistul asunud hooned koos teenindusmaaga (4,64 ha) Vallikraavi Kinnisvarale (omanikud: Aivar Tuulberg ja Raivo Rand) hinnaga 2,3 mln krooni (48 kr/m"). Kaks nädalat hiljem müüs Vallikraavi Kinnisvara samad asjad Timo Aarmaale.

2001-2003 müüs vald Aarmaale laohoonete juurde teenindusmaaks 11,4 ha maad 3,4 mln eest. Enamiku summast lubas vald tasuda järelmaksuga. 2004 juunis ostis OÜ Spiromax (E.L.L. Kinnisvara tütarfirma) Aarmaalt krundid 8,5 mln krooniga. Loetud kuud hiljem, 2004. septembris teatas vallavalitus, et ostab maa Spiromaxilt tagasi 28,2 mln krooniga, et sinna ehitada kool.

Siiski ei müünud Timo Aarmaa kõiki erastatud maid Spiromaxile, osa (5,2 hektarit) läks ka E.L.L. Kinnisvara tütarfirmale OÜ Maavõlur. OÜ Maavõlur omab endiselt seda maad, mille staatus praegu on maatulundusmaa.

Vastab tõele, et ostsime selle maatüki Jaanus Aaviku käest, kuna OÜ Teistest Ees ei saanud konkursil osaleda.

Maatulundusmaade puhul on see suhteliselt levinud praktika, mis tuleneb seadusest, mille mõte oli kunagi ilmselt vältida maa kokkuostmist välisinvestorite poolt. Maa sihtotstarbe muutmist võis tulenevalt kinnistu asukohast tõepoolest prognoosida. Samas oleks meile olnud sobilik ka see, kui sihtotstarve oleks varem olnud muudetud - äri- ja tootmismaad oleks meil olnud oluliselt lihtsam osta.