Arengut on mõtet rahastada

Praegu, mil riik asub kulusid kärpima, tuleb seista selle eest, et koos kuludega ei kärbiks me ka selliseid investeeringuid, millel võiks rajaneda Eesti edasine majanduskasv. Innovatsiooniprogrammidega anname ettevõtjatele selge signaali, et riik toetab ettevõtete muutumisvõimet, et arengusse on mõtet investeerida.

Innovatsioon võib eurobürokraatlikus kõnepruugis figureerimise sageduse tõttu tunduda millegi sarnasena ratsionaliseerimisettepanekute esitamisele N. Liidus. Ometi on asi teisiti, ettevõtte tasandil võib innovaatilisuse ja edukuse vahele sageli panna võrdusmärgi. Ettevõte, mis tahab saavutada edu, peab enamasti olema mingis osas uuenduslik, tegema midagi teisiti, kui on tema konkurendid siiani teinud.

Euroopa Komisjon koostab igal aastal Euroopa innovatsioonitabelit, kus Eesti on olnud enam-vähem stabiilselt teise kümne teises pooles. Innovaatilisuse hindamisel võetakse arvesse kümneid tegureid. Eesti võib rahul olla nende ettevõtete arvuga, kes on teinud koostööd teiste firmadega, uuendanud tooteid ja protsesse, arendanud töökorraldust. Samuti on Eesti tulemused ootuspäraselt kõrged IKT kulutuste osas. Ka innovatsiooniks vajalik alusraamistik, nagu kõrgharidus, noorte haridus ja interneti levik, on võrreldav ELi keskmise tasemega. Kuid Eesti tulemused on jätkuvalt tagasihoidlikud näitajate osas, mis iseloomustavad võimekust investeerida innovatsiooni, sh ettevõtete investeeringud T&Asse. Ka intellektuaalomandiga seotud näitajatega kuulub Eesti sabassörkijate hulka.

Raportist selgub, et ehkki Eestis on uuenduslikuks arenguks alus loodud, on Eesti positsioon nõrk eelkõige innovatsiooni praktikasse viimisel. Eestit iseloomustab tagasihoidlik kõrgtehnoloogilise tootmise ja ekspordi osakaal, samuti madal tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilistes sektorites ning madal müügitulu uutelt toodetelt. Majanduse konkurentsvõime tõstmiseks peavad need näitajad paranema. Ses pingereas ettepoole kerkimata ei õnnestu tõenäoliselt jõuda majanduslikult samale järjele meist praegu innovaatilisemate riikidega.

Et sellega toime tulla, on vaja nii riigi, ettevõtete kui ka teadusasutuste panust. Eelkõige peab olema kahe viimase osapoole tahe, riik saab vaid suunata trende ning anda tõukeid, et lumepallist kasvaks laviin. Esimesed väiksemad lükked on tehtud, kuid laviini peaks vallandama innovatsioonikomisjonis hiljuti heaks kiidetud viis vältimatut sammu. Nendega suunatakse aastani 2013 majanduse uuendamiseks ja tootlikkuse suurendamiseks 3,6 miljardit krooni avaliku sektori ja ELi raha. Nende programmidega näitame, mida me tahame majanduses muuta - kokkuvõtvalt on rõhk uutel tehnoloogiatel ning teadlaste ja ettevõtjate koostööl.

Mahult suurim on teadus- ja arenduskeskuste projektide toetamise programm - 1,4 miljardit krooni. See pakub Eestis registreeritud väike- ja keskmistele ettevõtetele ning teadusasutustele eeluuringuks kuni 300 000 krooni, rakendusuuringuteks ja tootearenduseks aga kuni 30 miljonit krooni. Programmiga hakkame toetama uute toodete, teenuste ja tehnoloogiate väljatöötamist. Tehnoloogia arenduskeskuste toetusprogrammiga (kogumaht 1,1 miljardit) tahame toetada ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste pikaajalist koostööd.

Isiklikult ootan palju ka tehnoloogiainvesteeringute toetusprogrammist. 700 miljonit krooni on mõeldud ettevõtjaile, kes tahavad osta moodsaid tehnoloogiaid, mis aitaksid neil teha tootearenduses hüppe uuele tasemele. Tuleb väga põhjalikult valida, millised on need perspektiivikad majandusharud, kuhu tasub seda raha panna. Me ei taha investeerida tavalisse arendusse, vaid aidata muretseda eesliini tehnoloogiat, mis tooks kaasa sajaprotsendilise ekspordi.

Ükski neist sammudest ei garanteeri edu ei sel ega ka tuleval aastal, innovatsiooniprogrammide vilju lõikame suuremas mahus ehk kümne aasta pärast.

Autor: Juhan Parts