Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas minna või mitte minna?
Nagu Taani printsi Hamletit vaevas sajandeid tagasi küsimus "Olla või mitte olla?", hakkab ilmselt nii mõndagi meie aja töötajat juba varakevadel kummitama küsimus "Minna või mitte minna? Ja miks?" Suvepäevadele siis, ma mõtlen.
Juba esimeste kevadiste päikesekiirtega jõuavad ettevõtetesse erinevad suvepäevade korraldusliku poolega seonduvad vaidlused: kas suvepäevadele kutsuda esinema rokibänd või süldilaulja, ööbida majas või telgis, valida meelelahutuseks kanuu- või ratsamatk.
Kui aripaev.ee korraldatud küsitlusele vastas 81 protsenti, et sooviks preemiaks hea töö eest saada raha, siis vaid 3 protsenti vastanutest ootab tunnustuseks ettevõtte korraldatud firmapidu.
See number näitab, et firmaüritused ei täida ilmselt korraldajate püstitatud eesmärke.
Küsitlus ei näita muidugi protsenti, kui paljud vastanutest suvepäevadel ise osaleda plaanivad.
Kui seda aga ka teha kavatsetakse, siis ettevõtte poolt pakutava preemiana seda töötajad siiski ei näe ega oota. Tekib küsimus, kas siis tõesti ainult raha motiveerib? Meenutades psühholoogiakursusest Maslow' vajaduste püramiidi, on inimesel esmaseks füsioloogilised vajadused, nagu toit, jook ning puhkuseks vajaliku kodu olemasolu, mille tagavad praegu nii mõnegi jaoks napid materiaalsed vahendid.
Järgmise tasandi - turvalisuse vajaduse - tagab suuresti kindla töökoha säilimine, mis ebakindlates majandusoludes võib olla üsnagi peavalu tekitav küsimus.
Ning alles kolmandal kohal on Maslow' arvates inimese sotsiaalsed vajadused - soov kuuluda teiste hulka, suhelda, võtta osa meeskonnatööst ning ühisüritustest. Ehk siis, firmapäevad mõjuvad motiveerivalt vaid juhul, kui täidetud on eelpoolloetletud baasvajadused.
Küsitluse tulemus võib näidata ka seda, et firmaüritus kui motivatsiooniinstrument vajab lihtsalt mõjumiseks pikemat perioodi, tekitades alles aastate jooksul kuvandit firmast, kui väärikast tööandjast.
Lisaks ajale eeldab see ürituste korraldamisel kahtlemata ka suuremaid tehtavaid pingutusi, mitte pidude korraldamist pelgalt seetõttu, et kõik seda teevad.
Paraku on hüpersuperlahe firmaüritus praegu siiski veel erandiks, ehkki erandiks võiks olla hoopis tavapärane ning igav stampüritus.