Tänapäeva pere toimib tänu koostööle

ASi Elpec finantsjuht Margarita Zavadskis (41) ütleb, et nende pere puhul on vaja iga päev lahendada keeruline logistikaülesanne väga väikesele meeskonnale. Tänu teineteisemõistmisele elukaaslase Olle Tischleriga (35) ning heale lähedaste tiimile jätkab ta juba üle aasta oma pisikeste kolmikute kõrvalt töötamist.

EBSis ärijuhtimises bakalaureuse saanud Margarita arvates pole ema ja karjäärinaise rolli ühendamine keeruline. Nagu igal ristkülikul, on ka inimesel tahke mitu ja kanda erinevad kohustused. Ülesandeid on võimalik täita ühel ajal, on vaid küsimus, millisel määral ja milline neist on tähtsaim.

"Kui oled ema ja karjäärinaine korraga, siis paraku on lapse esimestel eluaastastel olulisem vanema roll ning pole mõtet rääkida väga tugevast karjääripanusest," arutleb ta. "Sel ajal tehakse tööd täpselt nii palju, kui on vajalik, et jätkata. Võetakse vahepealne hingetõmbeaeg ja siis minnakse uue hingamisega edasi."

Loo tegemise ajal on kolmikud kaks kuud üle kahe aasta ning Margarita käib Elpecis üle päeva kolm korda nädalas, raseduse ajal oli võimalus teha tööd kodus. "Kui lastega on kõik hästi, pole muret," kinnitab ta. Kui midagi juhtub, on mõte eemal ja tuleb asuda probleemi lahendama. Õnneks on töös suur osa tähtaegadest teada ja kunagi pole nii kiire, et Margarita hakkama saada ei suudaks. Jooksvate ülesannete ja ettearvamatuste puhul käib aga elu nagu rongi sõiduplaani järgi.

"Kui ülesanne on püstitatud, siis selle lahendamine sõltub protsessist arusaamisest ja kindlatest kokkulepetest, meie puhul ka armastusest laste vastu," naerab ta.

Kiired muudatused tulevad arutamisele alates lihtsamatest: Arsti juurde? Kes viib? Kes toob? Kes läheb täna poodi? Kui isa on komandeeringus, kes tuleb appi? Probleemidele, nagu tüdrukute isutus, kehv uni, seedehäired ja nii edasi, otsitakse koos vastust, kui lahendust ei leita, kutsutakse appi spetsialist.

Kui Margarita ja Olle tahavad mõneks päevaks kahekesi puhkama minna, toimub tõsisem ettevalmistus. Siis tuleb kohustused kõigi osaliste (hoidja, vanavanemad, vanem poeg) vahel ära jagada, ja seda päevade kaupa, ning kõigile ka teatada, kes, mida ja millises järjekorras teeb.

Infotehnoloogiafirma Oracle Eesti direktorina töötav Olle on oma naise valikuga rahul ega leia midagi ületamatut ka selles, kui tuleb üksi kolmikutega kodus olla. Ta pigem hindab kooselus tasakaalu ega pea mõistlikuks, kui üks pooltest on kui puuris kinni. "Kogu aeg kodus olles läheks meist ükskõik kes hulluks," naerab ta.

Intervjuu ajal on just Olle kord kolmikuid kantseldada, sest Margarita on toidupoes. Telefoni kostab lärm, nagu oleks mees lastesõimes. Olle tunnistab, et tegelikult tahaks visata pikali ja puhata. Samas on kolmikutega tegelemine küll füüsilist pingutust nõudev, aga vaimne puhkus. Töö juures on vastupidi. Mees lohutab end, et tüdrukute beebiaeg oli oluliselt tõsisem ning emotsioonid palju tugevamad.

Margaritale ja Ollele oli algusest peale selge, et nad vajavad väljastpoolt abi, et oma tillukesi kolmikuid jalule saada. Kui Sophie, Grethe ja Mirelle viis nädalat pärast sündimist haiglast koju jõudsid, oli neid ees ootamas lapsehoidja Elsa. Hoidja kogemusest ja pühendumisest on perel olnud palju abi. Nüüd, kui tüdrukud juba ringi hullavad, tundub, et kõik sujus väga hästi. "Tegelikult oli nii palju tegemist, et ei olnudki aega selle üle mõtiskleda, tuli lihtsalt tegutseda."

Esimestel kuudel oli Margarita lapsehoidjaga kahekesi. Tegid kõike võrdselt ja vastavalt vajadusele. Õhtul kell viis läks Elsa ära ja kolmikute juurde jõudis Olle. Kodustes toimingutes muudatusi ei tulnud. Oli range kord, kindlad söögiajad, väljakujunenud rutiin. Pere pidas päevikut, kuhu sai kirja, mis kell ja kui palju lapsed sõid, millist rohtu või vitamiini said. See oli hädavajalik ja kõigile abiks.

Raske oli öösiti, kui tüdrukud nõudsid süüa või olid muidu rahutud ja seda eri aegadel. Siis olid ema ja isa kordamööda vahetustes. Olle hommikul kuueni ja sealt Margarita edasi. Eraldi naiste-meeste-lapsehoidjatöid ei olnud. Kuna kolmikud said enamasti kunsttoitu, oli ema asendatav.

Keeruliseks läks siis, kui tabas ootamatus. Päevaplaani ja liikumist tuli muuta, aga ressursse nappis. Margarita meenutab päeva, kui ta pidi kõigepealt ühe kolmikutest Piritalt kesklinna arsti juurde sõidutama ja tagasi tooma, seejärel lõunasöögi tegema ja kassiga uuesti linna tohtrile kihutama, siis tagasi sõitma ja lapsehoidja koju laskma, siis Olle ära ootama ja vanema poja Patrickuga kitarritundi minema, siis õhtusöögi tegema. "See oli nagu liinitöö tehases, kus spetsialiste pole, aga kõik annavad endast parima," meenutab Margarita.

Margarita tööleminek polnud majanduslikust olukorrast tingitud paratamatus, vaid valikute küsimus. "Istusime Ollega maha ja mõtlesime mõne korra, mis oleks, kui ma läheks tööle. See oli meie ühine otsus."

"Tema tahtis ise minna ja mina ütlesin, et mine, mine," sõnab Olle. Mees mõistab, et kui töö pakub pinget, tahadki seda teha. Vana kooselumudel, kus mees ametis teenis ja naine kõik kodutööd tegi, ei õigusta end enam. "Tuleb lasta mõlemal erialaselt areneda ja ka puhata," kinnitab Olle. "Me pigem arutame, millal on õige aeg mõlemal rohkem karjäärile keskenduda. Suur pere on aga paras vaimne harjutus."

ASi Sertifitseerimiskeskus teenuste ja arendusosakonna juhataja Urmo Keskel (28) on kaheaastase Kirte-Lee isa ning parajalt ambitsioonika Maili (27) abikaasa. Augustis täieneb nende pere veel ühe beebi võrra. Pärast esimese lapse sündi on Maili karjäär läinud vahelduva eduga. Enne lapsepuhkust oli ta Sertifitseerimiskeskuse tarkvarainsener, uuesti tööle asudes sai klienditeeninduse juhiks ja nüüd mõni kuu enne taas lapsepuhkusele minekut on jälle tarkvarainsener.

"Vähemaga leppida on tal raske, pigem on ta ambitsioonikas ja tahab karjääri teha," ütleb Urmo. Teda ei häiri, et Maili soovib olla töös edukas. Mees tuletab vaid meelde, et ka temal on karjäär. Koos TTÜs infotehnoloogiat õppinud noored jagavad kodutöid enam-vähem võrdselt ja suuremate lahinguteta. "Kui Maili tunneb, et ma midagi piisavalt ei tee, väljendab ta seda jõuliselt," tunnistab Urmo. Läbirääkimised pole pikad. "Oleme mõlemad konkreetsed ja teeme asjad kähku selgeks. Ei soovi öö läbi ühel teemal soiguda."

Maili kinnitab sama, et kui kodutöödest põhjustatud "lahing" on läbi, saab vabaks see, kes suutis selgeks teha, et tema töö või isiklik asjaajamine on hetkel olulisem kui teise oma, ning probleeme pole. Naine tunnistab, et tegelikult abikaasa toetab teda, kuid mõnikord on tunne, et Urmo tahab kõike ühes - karjäärinaist ja kodutööde tegijat.

Nüüd, kui mõne kuu pärast uus tita sünnib, tuleb mõlemal nii erialases töös kui ka isiklikus elus natuke pidurdada ja lastele keskenduda. Urmo teab, et siis peab vanema tütrega rohkem tegelema tema, et uus ilmakodanik saaks piisavalt ema hoolitsust. Kindlasti tuleb mehel mõnest trennist loobuda, kuigi see on tema sõnul tingitud pigem väsimusest ja viitsimatusest kui kodusest "ahistamisest".

Urmo tunnistab, et ta kuulub nende meeste hulka, kellele meeldib, kui naine on ambitsioonikas ja edukas. Koduseid töid on ta nõus jagama. Üksi pere toitmine talle hästi ei sobiks, sest siis oleks nende eelarve tunduvalt pingelisem ja saaks endale vähem lubada. Aga eelkõige on oluline Mailile, et tal oleks ikka oma korralik sissetulek.

Maili ütleb, et nüüd kavatseb ta terve lapsepuhkuse kodus olla, kuigi kui tekib ikka väga suur vajadus eneseteostuse järele, läheb varem tööle tagasi. Lastehoidmise juures on abiks naise vanemad. Maili tõdeb, et kui tal mitut kohust täites süütunne tekib, et kõik pole ikka nii hästi tehtud, kui peab, siis ainult laste puhul. Lihtsalt siis, kui tööpäevad väga pikaks venivad. Praegu plaanib ta aga, kui aega saab, ülikoolis mõne õppeaine võtta.

Katrin Tamsar on seitsmeteistkümnese noore daami, neljateistkümnese juudopoisi ja seitsmese lasteaiaplika ema ning Heateo Sihtasutuse partnersuhete juht. Enamiku senisest tööinimese elust on veetnud If Eesti Kindlustuses. Katrin ei pea end klassikalises mõttes karjääriinimeseks. Pigem tahab ta olla spetsialist, kellel on ühiskonnas arvestatav roll. Tippjuhina pole ta end kunagi ette kujutanud. See on pigem kaalutletud valik.

Katrin ja tema abikaasa, Pärnu konverentside juht Toomas Tamsar, alustasid ühist elu üliõpilastena ning kujunesid kõrvuti. Katrin ütleb, et peres on temal ikka meest toetav osa ning ta on sellega rahul, sest on algusest peale sellesse rolli kasvanud. Naine on ikka esimesele kohale seadnud kodu, siis mehe karjääri, kuid hoidnud ka endale varuks eneseteostuse võimaluse. Katrinil on võimalus tööd teha paindliku graafikuga ja see sobib talle kõige enam. Seetõttu pole ta vastu võtnud ka keskastmejuhi kohta. Kodutöödes on naisel aga juhtiv roll, kuigi vajadusel saab ka Toomas kõigega hakkama. See on läbirääkimiste küsimus, ütleb Katrin. "Muidugi, kui ma Toomasele viis minutit enne lasteaeda järelemineku aega teatan, et ma ei jõua, mingu ta ise, on see komplitseeritud."

Teinekord on keerulised ajad tööl ja kodus korraga. Kui keegi lastest on haige, teda tuleb arsti juurde viia ja tuua, ise oled närvis, et töö peab kellelegi teisele delegeerima.

Katrinil aitab sellisel juhul pingeid maandada, kui võtta aeg maha ja korraks istuda. "Kui me Toomasega asju arutame, oleme peaaegu alati ühte meelt. Prioriteedid on paigas ja tööplaan tehtud. Arusaamatused tekivad pigem siis, kui ootused on valed."

Muidugi pole kiire elutempo juures Katrinile võõras ka süütunne. Ühelt poolt, et lapsed alles väikesed ja neile ei jagu piisavalt aega, teisalt töö osas, sest see on ka kolleegidega seotud ning kui tuleb eemal olla, langeb kellelegi teisele suurem koormus. Aitab see, kui on kindlad kokkulepped. Nii ei teki tunnet, et vead kedagi alt, kui ta ootab rohkemat. Kui pole rahul, ütle otse välja. "Isiklikes suhetes ja ka kõigis teistes on rääkimine kõige olulisem," ütleb Katrin.

Lõpetuseks arvab Katrin, et üheltpoolt on ta on küll mehe taustajõud, aga Toomase karjäär võimaldab tal valikuid teha. "Ma ei pea ise suure karjääri või igapäevase majandusliku toimetuleku pärast muretsema. Saan end pühendada mulle südamelähedastele probleemidele, peale pereelu eelkõige ühiskonna teenimisele. Tahan aidata neid, kes ennast ise aidata ei saa või ei oska."

Margarita toetab Katrini mõtet, et omavaheline rääkimine on kõige tähtsam, ja annab omapoolse koostööretsepti. "Tuleb jagada kiitust, arutada plaane, leppida kokku tegevused vastavalt jaksule ja tahtele, olla sõber ja toetaja, hea kuulaja ja lohutaja. Mitte võtta kogu vastutust enda õlgadele, jääda ka ise inimeseks! Sellest on kasu eriti lastele, kui nad näevad rõõmsaid ja tegusaid vanemaid ning nende ladusat koostööd. Ka lapsed aitavad hea meelega ja on rõõmsad ning rahulolevad." Maili hinnangul on ka oluline, et kumbki pooltest ei tunneks, et talle on tehtud ülekohut.

Fotod: Indrek Susi, Erik Prozes