Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
USA pööritusele Rootsi rohtu
Selle rohu retsepti ja toimet uurivad nüüd tänase tõbise - USA keskpankurid ja riigiametnikud ning arutavad pikkadel poognatel riigi suurimad ajalehed USA Today ning Wall Street Journal.
Ravim on kallis - rootslastele maksis see 1990.-1993. aastani 6% sisemajanduse kogutoodangust, mis tänasesse USAsse üle kandes vastab 850 miljardile USA dollarile, rehkendab USA Today.
Sisuliselt seisnes ravi pankade päästmises maksumaksjate rahaga, mis õnneks - kuna ravi aitas - aastaid hiljem tagasi saadi.
Majandus aga endisi tuure enam üles ei võtnud. Tüsistustena jäid pikaks ajaks vaevama kõrge tööpuudus, defitsiidis riigieelarve ning Rootsi põrumine maailma jõukaimate riikide edetabelis.
Rootsi valitsus reageeris resoluutselt. Kartes, et panganduskriis kisub kaasa kogu majanduse, andis valitsus finantssüsteemile riigi garantii. Tehti aga selget vahet - kaeti pangakahjumid ning hoiustajate ja laenuandjate riskid, aktsionärid jäid räästa alla. Riigi abi vastu tuli pankadel anda aktsiaid - kriisi kõrghetkel oli 22% finantssüsteemist valitsuse kontrolli all.
Kriisi lahendamiseks loodi eraldi asutus, mis nõudis pankadelt kiiresti kahjude avalikustamist. Probleemsed varad löödi lahku ja koondati "halbadesse pankadesse", mis võimaldas probleemidest puutumata pangandustegevust jätkata ja kriisist üle saada.
Kokku toetas valitsus panku 11 miljardi dollariga. Kui olud paranesid, õnnestus osa varast saneerimise järel müüa.
Nii saadi kriisist kiiresti üle ja juba 1994. aastal kasvas Rootsi majandus ligi 4% tempos. 1996. aastal asendati riigi garantii hoiusekindlustusega. Rootsi kogemusest sai eeskuju, mida IMF rakendas ka 1990. aastate Aasia kriisis.
Rootsi retsepti kiitis ka toonane USA keskpanga juht Alan Greenspan, keda praegu tituleeritakse USA kriisi peaarhitektiks madalate laenuintresside pärast. Princetoni ülikooli ökonomist Paul Krugman peab aga suuremaks veaks, et Greenspan ei kuulanud hoiatusi halbade kodulaenude eest.
Üksüheselt siiski USA ja Rootsi vahele paralleele tõmmata ei saa. Kindlasti on USA-l eriti presidendivalimiste aastal raske nii radikaalseteks meetmeteks poliitilist üksmeelt leida, mis konsensuse traditsiooniga Rootsis oli palju lihtsam.
Ka ei ole USA majandus veel nii raskes seisus ning suuri kahjusid kandnud pangad on leidnud varmaid investoreid arenevate maade riiklike investeerimisfondide näol. Praegu kriisi keskmes olevate finantsinstrumentide keerukust ei anna võrrelda kahe aastakümne taguse ajaga.
Küll kehtib praegugi see osa Rootsi kogemusest, et tõhusaim ravi on ametivõimude kiire ja otsustav sekkumine, toonitab Rootsi päästeoperatsiooni arhitekt ja praegune keskpanga juht Stefan Ingves.
Nii nagu USAs praegu, oli Rootsi majandusel vahetult enne kriisi seljataga pikk tõusuperiood, mis tekitas tunde, et head ajad jäävadki kestma.
Ka eelnes mõlemas riigis kriisile finantsturgude dereguleerimine, mis tõi uued kliendid ja laenutooted, millest selget arusaamist polnud ei pankadel ega pankade järelevalvel. Nii sai võimalikuks, et pangad said takistamatult välja anda väga küsitava väärtusega laene, selgitab Rootsi keskpanga võrgulehel kriisi tagamaid toonane rahandusministeeriumi kõrge ametnik Urban Bäckström.
Hõlpsalt saadud laenuraha voolas kinnisvaraturule, kus hinnad 1980. aastate teisel poolel enam kui kaks korda tõusid.
Laenuandmist kannustasid pankade loodud nišifirmad, mis rahastasid end uutmoodi lühiajaliste võlakirjadega (marknadsbevis), millele pangad garantii andsid. Kui üks neist firmadest 1990. aasta sügisel laenukohustustega hätta jäi, varises usaldus nende võlakirjade vastu kokku ning tabas pankade bilanssi samasuguse rikošetina kui praegu USA pankadelt suuri mahakandmisi nõudnud bilansivälised varad.
Buum sai otsa, kinnisvaramull lõhkes - pooleteise aastaga kukkusid hinnad 50% - ning majandusest käis üle pankrottide laine. Rootsi sisemajanduse kogutoodang kahanes kolm aastat ning tööpuudus kohus 12 protsendile. 1991. aasta lõpus olid kaks suurpanka kollapsi äärel.