Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Annetamise ilu
Inimestel on tänaval istuvate kerjajate kohta vastakad arvamused. Mõni poetab tädi või onu pihku alati kahekroonise, teine teeb näo, et ei näe ega kuule midagi ning kolmas hakkab rahaküsijatele vihaselt moraali lugema.
Televisiooni, raadio ja ajalehtede vahendusel otsitakse rahalist abi suuremateks eesmärkideks: näiteks uue vastsündinutele mõeldud dialüüsimasina hankimiseks. Jällegi leidub üsna palju inimesi, kes taolise asja peale vihaselt turtsatavad ja väljendavad oma rahulolematust maksusüsteemi ja valitsuse tegemata jäänud tööga.
Ma arvan, et enamik teist nõustub, et kõik inimolendid ei ole täpselt samasugused ning seega ka oma võimetes võrdsed. Ometi, tänaval kerjajast mööda kõndides kinnitame endale vastupidist: küll ta hakkama saab, igaüks on oma saatuse sepp, tal oli ju võimalus, ta oleks pidanud ise rohkem tööd tegema jm. Natuke silmakirjalik, kas pole?
Elus ei eksisteeri ühtegi valemit, mis kõrvalekalleteta töötaks. See, kes rabab kolmel kohal, ei ole alati rikas ega selle pingutuse eest isegi mitte lugupeetud. Annetamine on võrratu viis varade ümberjaotamiseks. Tõsi, see pole ka alati täiesti võrdne või objektiivne, vaid ajutine ja vibal sammuke saavutamatu ideaali pole, kuid sellest hoolimata, hea. Erinevalt maksudest ei ole annetamine kohustuslik ning seda teevad tavaliselt need, keda see ei kahjusta.
Annetused tulevad andjale ringiga tagasi. Olgu see siis haiglas olles, kui on vaja kunagi rahva abiga soetatud aparaadi alla minna või kui sinu teele satub inimene, kes korralike lastekodudeta oleks eelistanud oma aega hoopis tänaval laiaks lüüa.
Loomulikult on tingimusteta andmisel alati see oht, et abi vastuvõtjad muutuvad sellest sõltuvaks. Eks leidub ka inimesi, kelle elutee on läinud viltu oma laiskuse tõttu. Ent selliste kahtluste ja paranoiadega on päris raske elada, eriti kui mõelda, kui paljud tõsised abivajajad kannatavad, samal ajal, kui n-ö ausad tööinimesed reede õhtul oma üleliigse raha õlle alla matavad.
Ma ei kaitse kerjajaid ja ei utsita oma mugavat elu heategevuse ohvriks tooma.
Kõik tahaksid käia kinos ja pubis ja teha köögis ära lõpuks see kauaoodatud remont. Aga kui sul on 25 krooni üle, võiks sellega korra aastas midagi täiesti isetut peale hakata.
Autor: Ellen Murula