Voiceboys võlus lihtsusega

Rootsi a capella ansambel Voiceboys kinnitas reeglit - kui sa midagi oodata ei oska, saad tasuks elamuse. Sedakorda õnneks vägagi positiivse.

Suhteliselt tagasihoidlik reklaam üsna tundmatule ansamblile praeguse aja infotulvas saale täis ei too. Nii olid ka Pärnu kontserdimajas toolid hõredates ridades (õnneks võimaldavad selle saali tehnilised võimalused vähest publikut hajutada nii, et rahvahulk suurem paistab), aplausid kontserdi ajal ja lõpus kinnitasid aga, et kohaletulnud nautisid pakutavat täiega.

Tegemist oli, nagu lubatud, tõesti tavalisest a capella pundist erineva esitusega, seda nii repertuaari, arranžeeringute kui ka esituse poolest. Pole ju näiteks tavaline, et publikule antakse võimalus lugusid tellida. Rootsi poisid selle võimaluse välja pakkusid ja ühegi sooviloo esitamisega häbisse ei jäänud.

Ka ei juhtu igal kontserdil, et oma sooloetteaste võimaluse saab keegi publiku hulgast. Tagasihoidlik eestlane seda võimalust muidugi vähemalt Pärnus kasutama väga ei kiirustanud, seda meeldivama üllatusena liitus ainus julge ansambliga väga kenasti.

Voiceboysi kaubamärgiks on kõla, mis saavutatakse viisil, et üks kuuest lauljast on solisti ja ülejäänud instrumentide rollis. Nende n-ö instrumentide kuningaks on kahtlemata beatbox Svante Drake, kellelt on raske silma ja kõrva saada juba siis, kui ta ansamblis osaleb. Tõeline maiuspala oli aga tema umbes 10minutiline sooloetteaste, kus ta demonstreeris, millis(t)e löökriista(de)na võib kasutada inimhäält. Üht aafrika lugu esitades kaasas ta abiks ühe rahvapilli, lisas sellele nn suulised trummid ja natuke laulujoru ning ühel hetkel oli ikka väga raske uskuda, et see kõik on vaid one-man-band. Fakt, et publikuga suheldes oli tema inglise keel kahtlemata kõige viletsam, oli isegi armas ja siiras, kuna ta ei häbenenud puuduvat osa rootsikeelsete sõnadega asendada ning seda viisil, et oli publiku reaktsiooni arvestades arusaadav neilegi, kes seda keelt ei mõista.

Kuigi minu rootsi tuttavad teavad väga hästi samalt maalt pärit ja Eestiski kahel korral esinenud a capella ansamblit Real Group, ei olnud nemadki ligi 20 aastat tegutsenud Voiceboys'ist midagi kuulnud.

Küsimus on ilmselt turundamises, mille peale see seltskond ei ole piisavalt panustanud. Isegi nende kodulehekülg (www.voiceboys.nu) on üsna infovaene. Kinnitus sellele, et asjaga tegeldakse pigem puhta rõõmu kui tulukuse pärast?

Igatahes tasuks selle ansambli nimi meeles pidada ja kui on võimalus, neid kuulama minna. Üks mõnus retrohõnguline ja kaasakiskuv õhtu. Kui veab, saab isegi saalitoolide vahel tantsu lüüa!

Autor: Ülle Hallik