Rahajanu sunnib gümnasisti tööd otsima

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumi 11. klassi õpilane Kirsi töötab kooli kõrvalt mullu suvest Anneli Viigi šokolaadikohvikus. Lisaks on tal teinegi amet - degusteerija.

"Olen juba 14aastaselt suviti tööl käinud, igasugustes kohtades töötanud, kuid kohvikutöö istub mulle väga. Mul on vaja suhtlemist, see annab positiivse laengu," räägib Kirsi.

"Kui kliente pole, siis õpin. Hinded on normaalsed. Õpetajad ja klassijuhataja toetavad. Eks töötamine ole iseseisvumise märk," räägib ta. Kohvikus teeb ta kõike - teenindab kliente, pakib komme, koristab ja peseb nõusid.

Mullu kevadel läks šokolaadikohvikusse tööle Tallinna Liivalaia Gümnaasiumi 10. klassi tüdruk Kamilla Kask. Praegu töötab Kamilla hotelli Kolm Õde restoranis hommikusöögi ettekandjana. Liivalaia Gümnaasiumist tuli ta ära ja õpib Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. "Õpetajatele ma väga ei rääkinud. Oli neid, kes kiitsid ja pidasid mind tubliks tüdrukuks. Oli neid, kes laitsid," räägib Kask. "Eks vanemad annavad ka raha, kuid oma raha kulutan iseendale - ostan riideid, käin väljas."

"Kahjuks on tüdrukute ja poiste palgavahe suur. Mina sain poole koha eest 3000 krooni kätte, poisid on rääkinud, et teenivad ehitusel 10 000 kuus," möönab ta.

Rahumäe Põhikooli direktori Matti Martinsoni sõnul on noortel oma raha vajadus suur. Tema teada hoiavad neiud näiteks lapsi, teevad toodete presentatsioone kaubakeskustes, noormehed töötavad Statoili bensiinijaamades ja autopesulates, paljud töötavad vanemate firmades. "Kindlasti tekitab see koolis probleeme. Õpilaste päevad venivad pikaks ja nad väsivad. Kui inimene on 8 tundi koolis ja veel 4 tundi tööl - ega täiskasvanudki 12 tundi jutti tööta."

Kas kool peaks õpilaste tööst teadma?

"Ütlen ausalt: hea, kui kool ei teaks. Direktorite seas on igasuguseid inimesi ja arusaamad on erinevad. See võib pöörata õpilase vastu, teda võidakse hakata halvustama," ütleb Martinson. Ta möönab, et mingit ülevaadet koolidel õppivate gümnasistide kohta pole ja on üsna tõenäoline, et osa neist töötab mitteametlikult.

Tallinna 32. Keskkooli direktor Mari-Anna Puskar ütleb, et nende koolis töötab igast klassist 2-3 õpilast.

"Tööl käimine on tulnud gümnaasiumi," tõdeb Puskar. Tavaliselt tuleb asi välja puudumiste ja lünkade tõttu. "Kooli jaoks on see suur probleem ja teeb õpetaja elu keerulisemaks. Õpetajad on öelnud, et neid õpilasi on vaja rohkem järele aidata ja individuaalselt abistada."

Puskar toob näite, et üks neiu töötab Ülemiste Keskuses poemüüjana ja tema koolis püsimine on väga kahtlane. "Tundub, et majanduslike raskuste pärast käivad tööl siiski üksikud. Enamasti soovivad noored endale moekaid rõivaid ja autosid," räägib Puskar. Ta ütleb, et koolil pole võimu õpilaste töötamist keelata, ka pole õpilastel kohustust oma töölkäimisest kooli teavitada.

Inglise Kolledži direktori Toomas Kruusimäe sõnul on tööl käimise teema üleval, räägitud on nii lastevanemate kui ka õpilastega.

"Kool on juhtinud sellele lastevanemate tähelepanu ning selgitanud noortele, et tööl käimine pole siiski päris mõistlik ajal, kui on vaja sajaprotsendiliselt tarkust taga ajada," ütleb ta.

Seda, kui paljud noored tööl käivad, pole Inglise Kolledžis uuritud, kuid osa on juhuslikult välja tulnud. "Õpilaste väsimus, puudumised, tunnustus meedias hea töö eest, juhukohtumised õpilase töökohal," toob Kruusimägi näiteid. Ta ütleb, et kooliõpilase töötamisest peaks teavitama eelkõige tööandja. Inglise Kolledži noored töötavad giididena, tõlkidena, paljudes teenindusasutustes, näiteks hotellides, kaubandusettevõtetes, IT-valdkonnas ja modellidena.

"See on võimatu!" ütleb Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi kooliõpilaste tööl käimise kohta. "Keskhariduse omandamine on juba täiskohaga töökoht. Seda ei ole võimalik ühendada poole või täiskohaga tööl käimisega. See on mõeldav üksnes suvevaheajal."

"Ja mis haridus see on, mida saab sel moel omandada? Nii on küll võimalik välja kirjutada lõputunnis, kuid selline paber ei saa ju tõendada õppuri teadmisi ja kultuursust. Jutt, et inimene võib ka ise materjali läbi võtta ja järele vastata, ei rahulda mind. Esiteks peaks see kodanik riigile järelevastamised kinni maksma. Teiseks ei seisne pedagoogika üksnes materjalis, mida saab pähe tuubituna ette vuristada. Minu tunnist moodustab õpetaja sisemine põlemine 95%. Kuidas saab seda järele vastata? Kuid mis peamine - kes suudab just seda viimast kinni maksta," räägib Leesi.

Tallinna haridusametist öeldi, et nemad sellekohast statistikat ei koosta. "Õppimise kõrvalt tööl käimine ei ole taunitav, kui see ei mõjuta õppetulemusi ega põhjusta koolist väljalangemist," öeldi ametist.

Šokolaadikohviku omaniku Anneli Viigi juures on töötanud mitmed gümnaasiumis õppivad tütarlapsed.

"Meile tulid nad konkursiga ja on väga tublid. Töötavad pakkimisel ja abitöödel. Noortel on energiat palju ja kool tööd ei sega. Ma loodan, et ka töö kooli ei sega," ütleb ta.

Kruiisilaevasid teenindava firma Deneesti tegevjuhi Astrid Valge sõnul on nende firmas gümnaasiuminoori töötanud maist septembri keskpaigani.

"Sellist pattu ei tahaks oma hingele küll võtta, et noor kooli töö pärast pooleli jätab," lausub ta. "Kuid töö- ja kooliaeg kattub meie firmas töötades väga vähe ja sellepoolest ei tunne ma endal süüd. Ka ei võta me noori tööle salaja ja ümber nurga, vaid oleme õpetajatel palunud parimad välja valida," lisab ta. Valge sõnul saavad gümnaasiumiõpilased atesteeritud giididega samaväärset palka.

Statoili juht Helle Kirs-Toigeri sõnul ei tööta neil praegu ühtegi alla 18 aasta vanust gümnaasiuminoort.

"Gümnaasiuminoored on Statoili teenindusjaamades osalise tööajaga töötanud vaid suvevaheajal. Eelmisel suvevaheajal töötas meil kokku 26 noort, neist enamik on Statoili töötajate lapsed, kellele vanemad soovivad suveks rakendust ning oma sissetulekut pakkuda," selgitab ta.

McDonald's Eestis töötab umbes 300 gümnaasiumiealist noort, on alla 18aastaseid. McDonald's Eesti juhi Pavel Putakovi sõnul töötavad noored tavaliselt osalise tööajaga ja firma on nendega rahul.

Ministeerium ei kiida kooliõpilaste töötamist õppeperioodil heaks, lapse peamine ülesanne on õppimine.

Töötamist ei saa riik koolinoortele keelata. Iga inimene peab oma võimeid ise hindama - kas ta suudab ühendada tööelu ning õppimise. Töötamine koolivaheajal on hoopis midagi muud ning see on igati tervitatav.

Töötamise ajend on tavaliselt perekonna majanduslik olukord, suur huvi mingi eriala vastu, mitmes koolis on õpilased asutanud õpilasfirma, kunstiliselt andekad noored löövad kaasa muusika- ja kunstiettevõtmistes.

Samas võib töötamises näha ka positiivseid külgi, sest noorel tekib tööharjumus, ta õpib teenitud raha kasutama, noored muusikud või kunstnikud arendavad oma annet.