Aeg on lõpetada mugavusmajandus

Eesti lihttöine majandus on ühtaegu olnud mugavusmajandus. Tööandja poolelt vaadatuna: joonised pandi ette, tükid toodi kätte, toodang ja kasum viidi minema.

Kuid kasumile lisaks läksid tööandjast mööda ka toote loomise oskused, turu hõivamise nipid jms. Töövõtja seisukohalt: lihtne töö, vaata joonist, liiguta näppe, tahad rohkem teenida, liiguta kiiremini ja kauem. Nii tehtigi, järjest enam pereelu ja tervise hinnaga.

Mida me oleme tulemuseks saanud? Primitiivse allhanke vorpimisega ettevõtlusvõimetuks muutunud tööandjad. Taandarenenud oskustega ja terviseprobleemide käes vaevlevad töötajad. Mitmes suunas laiali jooksnud insenerid. Kõrgkoolide pehmematele erialadele kuhjunud noorrahva. Riigil, kes näib arvavat, et majanduses toimuv pole ülepea tema asi, läheb, nagu läheb, sest näitajad on ju veel justkui head.

Situatsioonist on karmi kokkuvõtte teinud TTÜ professor Rainer Kattel: "Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel." (Eesti Päevaleht, 15.02.2007). Nüüd, aasta hiljem, tarbimispeo vaibudes, me juba enam-vähem teame, et majandus vajab põhjalikku kohendamist.

Siinkohal on paslik meenutada rahastamissuhteid, mida ÜRO majanduseksperdid end arendada tahtvatele riikidele on soovitanud: 1 osa puhtale teadusele, 3 osa suunatud alusuuringutele, 6 osa rakendusuuringutele, 100 osa väljatöötlusele ja juurutamisele. Meie siin omas iseenesetarkuses oleme toiminud vastupidi. Sestap kaikuvadki akadeemilistest ringkondadest hüüded - tulge ja tehke meie teadustoodang müügikõlblikuks - tühjusesse. Pealegi näitab Soome kogemus, et tänapäeval saab toode teadusest alguse vaid mõnel üksikul juhul sajast. Kaugelt enamikul juhtudel rekombineerivad insenerid ja konstruktorid juba ammuilma teadaoleva millekski uudseks.

Ei olnud mobiiltelefoni loomisel vaja uuesti avastada raadiolaineid, leiutada veel kord transistorit, vaid needsamad asjad panna koos toimima senisest teistmoodi. Muidugi tuli lahendada hulganisti probleeme, kus uurimistellimuste näol said tööd ka teadlased. Nii tekib loomulik töine ja rahaline side tootmise ja teaduse vahel ilma, et riik peaks mingite käsulaudade kaudu asjasse sekkuma.

Küll peab riik, st meie kõik, teadma, kuidas uus toode tekib. Näiteks kui Tšernobõlis kärgatas üüratut radioaktiivset pilve välja paisanud plahvatus, tekkis ka siinmail paanika, et kas ja kus ja kui palju meil ikkagi kiirgab, st turu nõudlus oli silmnähtav. Poole aasta pärast oli valmis kompaktse kiirgusindikaatori esialgne mudel, mis mitmesse eri varianti väljaarendatuna on tootmises praegugi.

Seega, uus toode tekib turunõudlusest, mitte kellegi soovist müüa seda, mida tal parajasti on õnnestunud välja mõelda. Siit tekib loogiline küsimus: kes on võimeline prognoosima, millised uudsed teenused või tooted on üldse turusuutlikud nüüd ja praegu ning mõne aja pärast. Ilmselt tuleb seda hinnatud oskust otsida avarama pilguga ettevõtjate hulgast, erksa vaimuga inseneride seast, ka rakendusliku suundumusega teadlaste keskelt.

Probleemi lahendamise esimene samm on teatavasti probleemi olemasolu tunnistamine, millele peab järgnema lahendusteede otsimine. Eesti Inseneride Kutseliit tunneb siin oma kohustust ja võimalust kaastegev olla. Võtsime plaani oma kodulehe uuendamise, mida muu hulgas tahame täiendada kõigile kättesaadava foorumiga. Eesmärk on tekitada virtuaalne võimalus asjakohase diskussiooni arendamiseks ja innovaatiliste ideede kogumiseks. Ühtlasi on see esimene samm laialipillutatud insenerkonna konsolideerimiseks, mis lõppfaasis realiseeruks üleriigilise inseneride registri näol.