Ain Alvela • 15. aprill 2008
Jaga lugu:

Koidu Simson - Alutaguse riigimetsade perenaine

Kui RMK uus juhtkond läinud aasta lõpus ümberkorralduskavaga välja tuli, üritas Koidu Simson seista selle eest, et loodav metskond hakkaks kandma Iisaku nime. Uus moodustis tekkib ju ikkagi praeguse Iisaku metskonna ümber, ka uue metskonna keskus jääb endiselt Iisaku alevisse. Pealegi on Iisaku metskonnal pikk ajalugu, alus pandi sellele Eesti Vabariigi algusajal - 15. mail 1920. aastal.

RMK peakorteris oldi aga seda meelt, et loodav metskond peab olema Alutaguse-nimeline. Suuresti põhjusel, et avalikkuse suhu sobitub see paremini - ikkagi Eestimaa ühe põlisema metsapiirkonna iidne nimi. Sama lugu oli muide Pärnumaal Vändra metskonnaga, mille kohalikud metsamehed piirkonna kunagise nimetuse järgi oleksid hea meelega Võlla metskonnaks ristinud. Jääb aga Vändra. Ühest küljest laulukese "Vändra metsas Pärnumaal" tõttu, teisalt - ju RMK juhid ei riski organisatsiooni reformile kohe alguses võllanalja maiku külge anda.

Nii Alutaguse kui ka Vändra on erandid, sest teised 15 loodavat metskonda järgivad maakondade piire. Ja Koidu Simson taltus nime suhtes üsna kiiresti, sest nii nagu nimi ei riku meest, ei riku see ka ühte riigimetsa majandamise piirkonda. Küll aga jääb uues metskonnas tekkivast viiest metsandikust üks kandma Iisaku nime.

Kui praegu on Eestis ametis veel viis naismetsaülemat, siis pärast RMKst ülekäivat uutmislainet jääb neid vaid üks - Koidu Simson.

Oma valduste suurenemisse suhtub ta rahulikult, metskond on juba praegugi suur ja see, mis juurde tuleb, ei muuda enam midagi. Pärast 1. juulit saab metskonna pindala olema 84 595 hektarit.

Kui märtsikuu lõpus Koidu Simsonil tema valdustes Iisakul külas käime, on üle Eestimaa käinud selle talve suurim lumetuisk ja kõik metsateed kinni matnud, nii et sõna otseses mõttes saame metsaülema valdusi vaadata vaid metskonnahoones, mis küll äsja remonditud, ent iseenesest kontor nagu kontor ikka.

Ümberkorralduste tõttu RMKs ta kedagi praeguse seisuga töölt lahti laskma ei pea, sest niigi on metsnikke tema alluvuses ettenähtud neljateistkümne asemel kuus. Pärast reformi jääb alles viis metsnikku, abimetsaülema ametikoht saab metsaspetsialisti ametikohaks. Praegu samuti kohalikule metsaülemale alluvad raietöölised aga siirduvad loodava, otseselt metsa ülestöötamisega tegeleva RMK struktuuriüksuse koosseisu. Metsaülemate töökohustus number üks saab nii Alutagusel kui ka mujal olema metsamajandamise planeerimine ning kontroll metskonnas tehtavate metsatööde üle.

Puhkemajandus, millega veel kolm aastat tagasi tegelesid metskonnad, allub nüüd otse RMK peakorterile. Taimlamajanduse üle valitsemine kulgeb edaspidi sama rada, tänavu kevadel tehakse Iisaku metskonnas ilmselt viimased metsapuude külvid. Õigupoolest - RMK kasvatab eelkõige enda tarbeks ka edaspidi avamaajuurseid puutaimi, aga ka selleks luuakse uus üksus ja metskonnad taimlamajandust enam ei koordineeri.

"Alutaguse metskonnas saab olema viis metsandikku ja ma pean väga tähtsaks, et igaühes neis oleks tööl inimene, kes tunneb seda piirkonda kõige paremini," räägib Simson.

Üldiselt peab ta nii RMK praegust ümberkorraldust kui ka mõne aasta eest toonase reformi käigus metsavahtide ametikohtade ärakaotamist õigustatuks.

"Metsavahid olid ju sisuliselt raietöölised, nad said 1200 krooni lisatasu puude langetamise eest," nendib Simson. "Metsavahist oleks kasu vaid siis, kui ta tõepoolest elaks oma metsavalduste keskel. 1990ndatel metsi laastanud vargustelaine aga näitas, et metsavahid neid tõkestada ei suutnud."

Nii nagu ta isegi on pärit naabervallast Avinurmelt, nii on ka kõik teised metskonna töötajad kohalikud inimesed, enamik neist on olnud ametis vähemalt kümme aastat ning metsaga sina peal juba maast madalast.

Üldiselt ongi nõnda, et metsatööle satub vähe õnneotsijaid. Kes juba kord sõrme andnud, see loovutab peagi kogu käe ja hinge takkaotsa. Metsa heaperemehelik majandamine nõuab aga järjekindlust ja andunud pühendumist. Üleöö väikesest taimest palgipuu ei kasva, küll aga võib mõne tunniga aastakümneid sirgunud metsa pöördumatult tuksi keerata.

Sageli on head metsamehed ja -naised teinud seda tööd põlvest põlve. Kuigi Koidu Simsonil pole endal aakritki metsa, on ta metsa ja inimese vastandumise rindejoonel ikka metsa poolel seisnud.

Ja ehkki pärast põhikooli lõpetamist oli Koidul kindel plaan hoopis Räpina toonases sovhoostehnikumis aiandust õppida, seadis elu määravaks proosalised kaalutlused - Luua metsakooli oli isal, kes toona töötas Alutaguse metsamajandis raietöölisena, tütart mugav mootorrattaga kooli sõidutada. Ja nii jäigi.

1968. aastal asus Koidu Simson tööle Alajõe metskonda, alates 1972. aastast pidas ta seal abimetsaülema ametit ning 1995. aastal edutati Iisaku metskonna metsaülemaks. Nii et kogu karjäär, pigem aga siiski elutöö, on Koidu Simsonil möödunud metsaga kõige otsesemalt seotud aladel.

Ahjaa - isiklikku metsa pole metsaülemal lihtsalt sellepärast, et omal ajal, kui enam-vähem kõigile soovijatele maad jagati, ei soovinud ta selle nimel kakelda. Sest kõik me teame ju maareformi sünnitatud tagajärgi, kui vend ei tundnud venda, naaber naabrit ammugi mitte.

Aga aastate jooksul on kõikvõimalikke juhtumusi tulnud üle elada - nii kordaminekuid kui ka unetuid öid. Koidu Simson meenutab, kuidas metskonda tuli tööle uus raamatupidaja, kes ei teadnud sedagi, mis on tihumeeter ning arvutas saed, saapapaarid ja puidutihumeetrid kõik ühtekokku. Lõpuks said muidugi kõik asjad oma õigetesse lahtritesse, ent valu, vaeva ja peamurdmist oli parasjagu.

"Ega kedagi saa vägisi metsa tööle sundida," teab Simson. "See peab olema ikka selline sisemist laadi kutsumus."

Nüüd, läinud aastatele tagasi vaadates on tal kõige rohkem kahju nendest, riigi poolt kenasti hooldatud metsatükkidest, mis Eesti iseseisvustuulte keeristest ajendatud maareformi käigus läksid eravaldusesse ja millega uus omanik ei mõistnud muud asjalikku peale hakata, kui puudest lagedaks teha. Olgu siis tankistide kaudu või mõnel muul valgustkartval moel.

"Nüüd on selliseid raideid - me nimetame neid raharaieteks - vähemaks jäänud. Ega kasvavat metsa võta enam naljalt keegi salaja ja loata maha, sest risk vahele jääda on ikka väga suur," tõdeb Koidu Simson. "Tänapäeval on sulid spetsialiseerunud juba metsast väljaveetud materjali varastamisele."

Ta meenutab, et on isegi ööde viisi metsas passinud, et mõnda puidukratti teolt tabada. Nii saadi viimati jaole kaubikuga metsa küttepuid näppama tulnud seltskonnale, kes võtsid kaski lausa jala pealt maha, tükeldasid parajaks halupikkuseks ja loopisid pakud oma kaubikusse. Varaste tabamisega oli tükk tegemist, ent tabatud nad said ja nüüd tegeleb nendega juba politsei.

Praegu peab Koidu Simson kõige kõrvetavamaks riigi ees seisvaks ülesandeks senini õige peremeheta seisvatele metsamaadele omaniku leidmist. Tegemist on küll ametlikult riigi reservmaaks nimetatud maadega, ent sisuliselt on need ikkagi majandamata seisvad metsad, mille kohta puudub vähimgi ülevaade. Kokku on selliseid metsamaid üle 20% kogu Eestimaal kasvavast metsast. Muide, see maa on ka kõige sagedasem metsavaraste ründeobjekt, ka 1990ndatel läks varaste nahka eriti palju metsa just sellelt omanikuta maalt. Praeguses Iisaku metskonnas on sellist metsamaad umbes 2500 hektarit.

"Kui räägime RMK metsast ehk siis riigimetsast, siis selle majandamine on jätkusuutlik," on Koidu Simson veendunud. Ülejäänud ligemale kahe kolmandiku metsamaa heaperemeheliku majandamise ja kindla tuleviku eest ta aga pead ei anna. Liialt palju on siin tegureid, mis võivad määravaks saada - alates poliitikute, lõpetades omanike endi suhtumisega.

Koidu Simsoni haldusalas olevates metsades on viimasel neljal aastal elu sisse puhutud maaparandustöödele.Tõsi, looduskaitsjatega on sel teemal natuke nagistamist - Alutaguse metsad on ju tuntud kui metsise laulu- ja mängupaigad ning kardetakse, et kuivaks tehtud sood peletavad ka metsise.

"Aga kui jätta metsad vee alla, on varsti koprad platsis ja need alles õige uputuse korraldavad," märgib ta. "Minu arvates võiks metsis olla siinkandis vabalt jahilind, sest neid on siiakanti juba sedavõrd palju siginenud."

Koidu Simson on oma töö- ja elukogemusele tuginedes seda meelt, et metsaomanik ei tohi lasta ennast ahvatleda metsamaterjali hindade kõikumisest.

Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et ei maksa, saag seljas, metsa tormata, kui ajaleht kirjutab palgi hinna tõusust. Sest enam kui kindel on see, et enne, kui sa oma palkidega kokkuostja juurde jõuad, on hinnad taas murumadalad. Mets kasvab kaua ja selle majandamine pole mingi puiduhinnaga spekuleerimise koht.

Kolleegid-metsamehed iseloomustavad Koidu Simsonit kui tugeva tahtejõuga head inimestetundjat. Just sellele viimasele omadusele tugineb ka tema juhtimisanne.

Sonda metsaülem Rein Orgla peab imetlusväärseks Simsoni osavõtlikkust kaasinimeste murede suhtes.

"Mõned aastad tagasi suri Iisaku metskonna metsnik, kellest jäi maha töötu naine nelja alaealise lapsega. Oli aasta lõpp ja kõigil kiire aeg. Ja ometi suutis Koidu pühenduda selle hättasattunud pere aitamisele," meenutab Orgla. "Aeg näitas, et tema abi ei piirdunud selle jõuluajaga, vaid Koidu aitab neid inimesi siiani nii materiaalselt, töö leidmisel, lastele hariduse andmisel."

Viimaseid kuid Iisaku-nimelist metskonda juhtiv naine loodab, et peagi hakkab RMK pakkuma ka erametsaomanikele nende metsade majandamist teenustööna. Eelkõige linnainimestele, kes niikuinii vaid paar korda aastas oma valdusi üle vaatama jõuavad, kuluks see marjaks ära. Siis jääb ehk aasta-aastalt vähemaks ka uuendamata raielanke, võssakasvanud maad ja jala peal pehkivaid puid - märke raharaietest, mis meie metsarikkale maale ning eestlastele kui metsarahvale kindlasti au ei tee.

"Mida rohkem inimest koolitada, seda vähem teeb ta ka loodusele kahju," ütleb Simson. Loodetavasti on tal õigus.

Koidu Simson ütleb, et kõige suurem oht Eesti metsade jätkusuutlikule majandamisele oleks raiete planeerimise arvestuslangi ärakaotamine. Sellise sammu astumine muudaks võimalikuks hakata raiuma seda, mis on hetkel kasulik.

"Kuni kestab raiete planeerimine, ei saa metsadega midagi pöördumatult halba juhtuda," usub ta.

Iga organisatsioon ja ettevõte on oma juhi nägu, vaated ja hoiakud hakkavad kujunema just temast.

Eesti ainsal naismetsaülemal on üks puudus, mida esineb paljudel selle valdkonna inimestel. See on jäägitu pühendumine, mille eest makstakse enese arvel lõivu. Ta pole inimene, kes jääb ootama - äkki keegi teeb selle või tolle asja minu eest ära. Absoluutselt asja ilustamata võin öelda, et seda tööd tehakse hingega.

Iisaku metskonnas on tegeletud lisaks metsamajandamisele ka puhkemajandusega, taimlamajandusega, käivitunud on metsakuivendussüsteemide hooldus ja rajamine. Mainimata ei saa jätta suviseid metsapõlenguid, millest suurim, Agusalu, kestis üle kahe nädala. Metsaülem on neis protsessides otsustaja, planeerija, kooskõlastaja, nõustaja, sõnaga võtmeisik. Ja vastutaja.

Oleme vaieldud teemadel, mis puudutavad tööd. Erinevat arusaamist ikka tekib ja need asjad tuleb selgeks rääkida. Sestap levib tuttavate ringis naljajutt, et kas minul kui järelevalveasutuse juhil pärast teinekord kaunis karme tööalaseid vestlusi metsaülemaga kodus ikka süüa veel antakse. Kinnitan, et siiani pole külmkapiust minu eest lukku pandud.

Jättes aga kõrvale tiitlid ja töösuhted, on see naismetsaülem, kellest lehes pikk jutt kirjutatud, minu jaoks ennekõike ikkagi ema.

Töötasin Koidu Simsoniga koos Alutaguse Metsamajandis aastatel 1976-1990.

Looduse mõistmine on talle verega kaasa antud. Kui ta midagi ei teadnud, küsis teistelt, uisapäisa ta loodust muutma ei läinud.

Koidu oli juba toona aktiivne seltsiüritusi korraldama. Koos bioloogiaõpetaja Tiina Sabolotniga oli ta tegev Iisaku koolimetskonnas. Need ei olnud ainult õpilastega ühised metsaistutamised, vaid ka oma vaadete ja teadmiste selgitamine lastele. Vist seetõttu ei torka nn raharaided Iisaku ümbruses nii sageli silma kui mõnes teises paigas.

Fotod: Arno Mikkor

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt