RMK - laev karide vahel, vaba vesi kaabeltau kaugusel

Kriitikasse suhtub Aigar Kallas stoiliselt. Sellest kõrgemaks seab ta võimaluse teha samas rütmis mõtlevate inimestega (ta peab silmas teisi RMK juhatuse liikmeid - Tiit Timbergi ja Tavo Uuetalu) asju, mida sisimas õigeks ja vajalikuks peab.

Reformi üks ajend tuleneb RMK tööviljakuse analüüsist võrrelduna naaberriikide sarnast funktsiooni täitvate organisatsioonidega. Ilmneb, et RMK struktuuris on ühe töötaja tegevuse tulemuslikkus Lätist ja Soomest tunduvalt madalam. Teine analüüs võrdles RMKd teiste Eestis metsamajandamisega tegelevate äriettevõtetega. Kolmandad võrdlusnumbrid pärinevad RMK enda seest ja puudutavad seda, kuidas erinevad struktuuriüksused tööde korraldamisega hakkama saavad.

Aigar Kallas välistab võimaluse, et ümberkorralduste tuhinas võiks midagi kapitaalselt lörri minna.

"Me ei keera Eesti metsandust pea peale, vaid korraldame keskuse juhtimist ümber," selgitab Kallas. "Muutuse sisu peitub selles, et kaotame ära praeguse olukorra, kus eri astmetel olevad inimesed täidavad ühtesid ja samu tööülesandeid. Protsessi tulemusena tekib praeguse ühe juhtimisstruktuuri asemele kaks - ühes tehakse otsuseid, teises viiakse neid ellu."

Kallase sõnul ei pea paika kriitikute trumpäss - väide, nagu hakkaksid riigimetsa edaspidi juhtima vaid lipsustatud mehed ja kostümeeritud naised oma kabinettidest. Ta kinnitab, et tegelikult tuleb reaalse metsatöö tegijaid juurde. Praegu olevat vastupidi - neid, kes oma ametiaja jooksul kordagi metsa ei jõua, on RMKs liiga palju.

Põhiline mure ümberkorralduste elluviimisel seisneb Kallase hinnangul selles, kuidas murda aastatega juurdunud mentaliteeti. Nii RMK sees kui ka väljaspool seda. Mentaliteeti, et töötegijast sinikrae on justkui põlatud amet, austusväärne positsioon on vaid mugav juhitool tagumiku all ja aknast avanev lõõgastav vaade Viljandi maantee äärsele männimetsale.

Küsimustele vastab RMK juhatuse esimees Aigar Kallas.

Kuni endas püsib veendumus, et teed õiget asja, siis pole hullu midagi. Peab kolm korda üle õla sülitama, aga praegu ei ole küll ühtegi märkimisväärselt stressi tekitavat probleemi välja tulnud.

Kõige rohke häirib ehk väljaspool RMKd leviv negatiivne suhtumine meie tegemistesse, selle kultiveerimine näib mõnel olevat lausa kaasasündinud ja krooniliselt süvenev. Ja muidugi iga sõna hoolikalt kaaluma, sest kui mõnel avalikul esinemisel midagi ütled, võidakse sellele järgmiseks päevaks 180 kraadi teine mõte anda.

Eks ma oleme metsarahvas juba ajalooliselt ja näiteks RMK puhkealade külastatavuse populaarsuse suurenemine viimastel aastatel näitab, et rahvas hakkab metsa kui väärt puhkekeskkonda enda jaoks taas kord avastama.

Kui metsa majandamine numbrilisse keelde panna, siis on metsal kahtlemata oluline roll nii tööhõives, sisemajanduse kogutoodangus kui ka Eesti riigi ekspordibilansis. Proportsionaalselt pole see ehk nii oluline kui Soomes või ka Lätis, aga metsanduse kui kohaliku tooraine põhise majandusharu tähtsus on ja jääb suureks.

Mets kui krooni kattevara on selline mõnus legend, millele ikka ja jälle viidatakse. Kuigi Eesti kroon on nüüd teiste vahenditega kaetud, ei tähenda see, et metsa ei võiks selleks n-ö tagasi pöörata. Nii hinnati 2007. aastal riigimetsa tarbitavaks väärtuseks 27 miljardit krooni, mis moodustab umbes kolmandiku kõigist riigi varadest.

Linnalegende metsandusest ehk siis metsalegende on ringlemas palju, aga palju on neis ka üldisest kontekstist välja rebitud numbreid ja sedasi on metsanduse olukorrast pildi andmisel hämamisvõimalused suured. Näiteks raiemahu numbri suurelt säramapanek tekitab avalikkuses õigustatud pahameele, mis oleks kindlasti väiksem, kui seal kõrval säraks sama suurelt ka uue metsa istutamise ja külvamise number.

Argumenteerides ühte või teist metsanduse valdkonda, peaks rohkem numbreid kõrvuti panema. Aasta tagasi istutatud puud ei saagi olla samas väärtuses puudega, mis metsast välja lõigatakse ja saekaatrisse saadetakse. Kuni me raiutud metsa asemele istutame uued puud, on kõik hästi. Ja seda me praegu teeme. Ei saa võtta sedasi, et kui raiemahtu vähendada, siis on kõik hästi või, et kui statistiline metsamaa pindala suureneb, siis on kõik hästi. Oluline on, et taastaksime samasuguse metsa kui maha võtsime, siis tagame ka metsa normaalse elutsükli.

Me korraldame juhtimist ümber. Reform on selle iseloomustamiseks väga dramaatiline sõna. Enese arvates ei pööra me metsandust pea peale ega pane oma kliente ja partnereid mingil moel kannatama. Aga kuna selge on see, et RMKsse ei jää ühtegi metsamajandamisega tegelevat inimest, kelle tööülesanded tulevikus on täpselt samasugused, nagu nad on praegu, siis võib kasutada ka sõna reform.

Aga sisu on selles, et kui praegu täidavad metsa majandamisega tegelevad inimesed ükskõik millisel tasandil identseid tööülesandeid, siis edaspidi see nõnda ei jää. Tekib kaks struktuuri - ühes tehakse metsamajandamist puudutavaid otsuseid, teises viikase need otsused ellu. Ja tekkib juurde töötajaid, kelle töötulemusi saab hinnata füüsiliselt - nii ja nii mitu hektarit istutatud, hooldatud või raiutud metsa. Sõnaga - juhte jääb vähemaks, metsatööd tegevaid inimesi tuleb juurde.

Siinkohal tasub märkida, et RMK juhatus ei süüdista ühtegi konkreetset inimest halvas töös. Puudulik on süsteem, mitte selles tegutsevate inimeste töö.

Üheülbaseid koondamisotsuseid ei tule. Teeme igale töötajale personaalselt ettepaneku ühel või teisel viisil jätkata tööd riigimetsas. Pakkumise juurde käib uueks tööks vajalik täiendkoolitusprogramm. Püüame sel viisil tagada, et inimene on huvitatud RMKs jätkama. Skeptikute arvates võib tunduda uskumatu, kuid meie eesmärk on, et inimesed ei läheks riigimetsa juurest minema. Kinnitan, et RMK püüab olla tööandjana oma inimestele hea partner.

Variant on, et aitame mõnel ettevõtlikul inimesel luua oma ettevõtte, millega ta siis RMK partneriks hakkab. Ma usun, et pragmaatilisus saab lõpuks trotsist võitu.

Kinnitan, et palgad saavad olema erasektoriga konkurentsivõimelised. Mis tähendab, et pelgalt palga pärast ei tohiks meilt keegi ära minna.

Mis puudutab lõppraieid, siis siin pole midagi arutada, sest need on meile igal aastal ette antud, need me peame ära tegema ja tervikuna lõppraiete maht riigimetsas ei suurene. Küll aga kavatseme oluliselt suurendada hooldusraiete mahtu, mida praegu tehakse ehk vaid poole vajaliku mahu ulatuses. Sellega seoses kasvab ka metsatööde osakaal.

Jah, see on paras kont avalikkuse hambus. Tulen praegugi Eesti Metsatööstuse Liidust nõupidamiselt. Tegelik tõde on see, et metsatöösturid on pragmaatilise ühiskonnagrupi esindajatena kindlasti meie kõige konstruktiivsemad läbirääkimispartnerid. Tööstusmaastikul on piirid ja mängureeglid aastate jooksul paika nihkunud ja mõttetut tühikargamist ei toimu.

Praegu on RMK-l palgi osas kestvuslepingutega kaetud 85% raiutud puidu müügist, paberi- ja küttepuu osas on kestvuslepingud umbes veerandile kogusele. Kestvuslepingute kogemus on ennast õigustanud ning oleme jõudnud tõdemusele, et võime seda süsteemi laiendada palgi kõrval ka teistele kaubagruppidele ning suurendada kestvuslepingute osakaalu vähemalt ¾ kogumahust.

Veeuputus. Tegelikult ei näe ma võimalust, et ümberkorraldustes võiks midagi suures plaanis lörri minna. Praegu RMKs toimuv on loomulik areng. Siiani on asjad läinud plaanipäraselt.

Arvan, et see on inimeste mõttemaailmas kinni. Metsaomanikke on meil palju ja neil on erinevad huvid. Teadlikkus, kuidas metsaga ümber käia, on kaduma läinud. Näiteks Soomes poleks see mingil juhul võimalik, et omanik oma metsi ei majanda. Kas või kasumit saamata või peale makstes, aga vajalikud metsatööd tehase seal ära. Ilmselt aga on Eesti inimeste teised elatusallikad piisavalt tõhusad, et puudub sundus neid metsast otsida.

Riik peaks ausalt ja avameelselt välja ütlema, et metsa eest tuleb hoolitseda ja aitama kaasa targale metsamajandamisele. Aastaid on välja antud signaale, et metsaomanik on varas ja muidu üks paheline indiviid.

Maksusoodustuste rakendamise suhtes olen skeptiline - ma ei usu, et nn omanikku soosiv maksupoliitika paneks ta rohkem metsa raiuma. Mullune puidu hinna tõus ei toonud ju kaasa materjalimüügi suurt kasvu.

Jah, oleks. Aga kuna nende maadega seoses tekkis omal ajal väga palju õiguslikke probleeme, kahjutasude nõudeid jms, on RMK pigem distantseerunud reformimata metsamaade temaatikast. Et need maad sellisena juba aastaid seisavad, on riigil muidugi väga lühinägelik suhtumine ning tuleks teha kõik, et need saaksid kiiresti käibesse võetud. Kõigepealt tuleb need metsad piltlikult öeldes üles leida, inventeerida ja võtta vastu otsused neile omanike leidmiseks. RMK ei pretendeeri siinkohal omandile, aga oleme valmis neid majandama.

Ma arvan, et seda ei pea kartma. Kuigi mure on mõistetav, sest energiahindade tõusu valguses on elektritootjate positsioon turul soodne. Teisalt, kui nõudlus vähekvaliteetse tööstuspuidu järele suureneb, on see vesi metsaomanike veskile ja peaks motiveerima neid senisest rohkem hooldusraideid tegema.

RMK müüs mullu veerandi oma küttepuidust eraisikutele. Usun, et selline proportsioon võiks säilida, ja kui tädi Maali soovib endale pliidipuid, siis ta need ka saab.

Puidu hinnast rääkides on oluline meeles pidada, et sellist asja nagu Eesti puiduturg ei eksisteeri ning meie metsaomanikul ei maksa arvata, et ta on justkui eelisseisus. Kui palgi hinna osas on praegu stabiilsus käes, sest see on otseses sõltuvuses maailmaturu hindadest, siis paberipuu hind pole absoluutselt seotud maailmaturul toimuvaga ja mingit tulevikuarvamust kujundada pole selle kaubagrupi osas mõtet.

Küttepuidu hind eeldatavasti tõuseb suureneva nõudluse toel.

Puhkemajandusel on meie tegevuses kasvav roll. Tunamullu külastas riigimetsa puhkealasid 600 000 inimese ringis, 2007. aastal aga juba 820 000. Kui millegagi võrrelda, siis näiteks Eesti kinodes käis mullu kolmandiku võrra vähem vaatajaid.

Kindlasti pole puhkemajanduse eesmärk praegu ega saa ka tulevikus olema kasumi teenimine. Pigem soovime inimeste käitumist suunata ja neis loodushoidlikku ellusuhtumist arendada.

Aigari eelis, ja ka puudus, kui ta 1990ndate aastate teisel poolel metsamaastikul müttama hakkas, oli see, et tal ei olnud töökogemust. Eelis sellepärast, et muutuste tegemise juures on tarvis rutiinivaba mõtlemist, mis baseerub teoreetilistel teadmistel, mitte aga pikal kogemusel - see on alati nii olnud ja peab ka jätkuma selliselt.

1997. aastal alustatud RMK loomise ideoloogia väljatöötamine toimus Aigari tõhusal kaasalöömisel. Vastuseis muudatustele oli väga suur, ometi muudatused tehti ja RMK sündis. Nüüd on vaja RMKd edasi arendada, vastuseis on samuti suur ja ka oponendid ja nende argumendid on samad.

Kui ootame organisatsioonilt teistsuguseid tulemusi, siis peab organisatsiooni vedaja pakkuma välja teistsuguseid lahendusi ja suutma neid ellu viia. Ei aita lubadus, et teeme kõike samamoodi edasi, ainult paremini ja siis on ka tulemused paremad. Aigar on juht, kes oma tegevuses lähtub püstitatud eesmärgist.

Eestimaa Looduse Fondi üldine kommentaar RMKs tehtavale reformile on selline, et kuna mingeid analüüse all ei ole, siis on raske arvata, mis sest asjast välja kukub.

Kriitika ongi see, et ühtegi analüüsi pole avalikkusele esitatud, mis RMK juhtide visiooni õigustaks. On ainult väited, mida keegi ei saa kontrollida.

On tekkinud arvamus, et pilootprojekt on liialt lühike ja tegelikult RMK reforme strateegilises plaanis mittesuunav. Ideaalis peaks sellise projekti ettevalmistustöö kestma vähemalt ühe metsandusaasta.

Aigar Kallas on karjääri jooksul olnud mitmetel väga vastutusrikastel ametikohtadel nii riigi kui ka erasektoris. Märkimata ei saa jätta tema panust Eesti metsapoliitika ning metsanduse arengukava väljatöötamisel.

Juhina on Aigar sihikindel, keskendub võimalustele ning püüab leida komplektseid lahendusi. On aktiivne ning avatud. Julgeb vastu võtta otsuseid ning läbi viia muudatusi. Koostööpartnerina on Aigar usaldusväärne ja abivalmis, suudab tajuda probleeme laiemalt kui ainult oma haldusalas.