Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Religiooni leides
Suurtest väljalasetest oli GB teine album viimase seitsme päeva suurim, aga liigutavaid asju juhtus ka mujal. Andis end ruttu kätte, sest "Crazy" (mille kordust siit otsida pole mõtet) on veel liiga hästi peas ja jääb sinna muidugi päevade lõpuni. Eks siis pakutakse sama kaupa, nagu kolm aastat tagasi, ning selles pole midagi laiduväärset. "The Odd Couple" on ikkagi haige fantaasia vili ja mitte keegi ei peaks teadma, millised fantaasiad seda kuulates eest läbi jooksevad.
Samas on GB hullumeelsus sünteetiline nagu bestsellerile kohane - mõõdukalt originaalne. Tänu neile sobrasin oma kogus vastumürki otsides ja leidsin Neil Youngi "Chrome Dreams II", mis 2007 lõpus aja- ja huvipuuduses läbitöötamata jäi.
Erakordset meistrit pole kunagi liiga hilja avastada, parimaid muusikalise puhkepäeva asju üldse. Sattusin Pärnus ka ansambli Raisk (
www.raisk.org) plaadiesitlusele ning kogesin ehtsaimat youtube'i ajastu vaimu - keegi ei oska paremini seda, mida me ise teha tahame. Jaburaima mulje kõigist jättis hoopis Kustas Kikerpuu muusika filmile "Verekivi" (pühapäevõhtune ETV).
Vot selle pildi- ja helirea sobimatus oli veidram paar kui Gnarls Barkley.
Autor: Lennart Beat