Tee Venemaale viib läbi Eesti

Paarkümmend aastat tagasi mängisid vene sõjafilmides saksa ohvitsere heledapäised ja pikakasvulised eestlased. Praeguseks on ajalugu neile osatäitjatele pakkunud hoopis teise, palju positiivsema rolli: Eesti kaudu ja eestlaste juhtimisel liiguvad idaturule Saksa ettevõtted.

Viimasel kümnendil on eestlased muu hulgas juhtinud Venemaal Rootsi pankade ja Stockmanni kaubamaja maaletoomist, rootslaste Bonnieri ja Kinneviki meediakontsernide laienemist, Saksa õlitootja Addinoli ning Skandinaavia kodukauba müüja Iittala äritegevust.

Vene turu kõrval üha suuremaks hitiks muutuvas Ukrainas on eestlaste tüürida Saksa päritolu logistikafirma Schenker, Itaalia taustaga autode turvalahenduste tootja Cobra, tubakakontsern Philip Morris, värvitootja Tikkurila, samuti Addinol.

Projektide loetlemine, milles eestlased koostöös välisinvestoriga idaturul kinnisvara arendavad, oleks väga aeganõudev. Eestlaste oskusteavet ja kogemust hinnatakse üha enam.

Eesti kujunemisel peamiseks sillaks idaturule on mitu põhjust. Esiteks muidugi riigi geograafiline asukoht ja ajalugu. Pärast N. Liidu kokkuvarisemist tekkinud uus ruum mõjutas oluliselt seniseid majandusstruktuure.

Järgmine oluline verstapost ida-lääne-vahelises kaubanduses ja äri ajamises oli Eesti liitumine Euroopa Liiduga 2004. See oli paljudele välisinvestoritele justkui garantiikiri Eesti ja eestlaste usaldusväärsusest. Midagi sarnast kogeb praegu Ukraina, kelle suvist liitumist WTOga hinnatakse omalaadse kvaliteedimärgina.

Eestlased teavad, kuidas teispool idapiiri äri tehakse, milline on mõtteviis, millega tuleb arvestada, millised on kombed. Kõike, mida koolis ei õpetata, vaid saab omandada elust enesest ja kultuuriruumis elades-viibides. Lisaks vene keele oskus, mis on hädavajalik. Eesti ja teiste Baltimaade kaudu idaturule minek on välisettevõtteile lihtsam kui otse Venemaale sisenemine. Sama arvamust väljendas ka Saksa Tööstus- ja Kaubanduskoda hiljutises väljaandes.

Tõsi aga on, et see, nagu saaks venelased ja eestlased omavahel väga hästi hakkama, on müüt. Minu senine töökogemus on näidanud, et venelased tahavad ajada asju ikka sakslastega, eestlasi ei peeta koostöö algfaasis sugugi oluliseks. Seega sõltub kõik ainult inimestest - läbimurre on võimalik, kui õiged inimesed teevad õigeid asju.

Kui esimene koorem Addinoli määrdeõlisid 1992 Venemaale jõudis, oli sakslastel Moskvas oma esindus, mille kulud olid suured, tulusid vähe ning saksa omanikud panid seal oma kontori kinni. Venesuunaline äri läks uuesti käima 2000, siis mindi Venemaale juba läbi Eesti. Praeguseks juhitakse Eestist lisaks Vene ja Ukraina turgudele ka Valgevene, Läti, Leedu, Bulgaaria, Moldova, Soome ja Rootsi tööd.

Kui Berliini müüri langemise järel keskendusid Saksa ida-suunalised välisinvesteeringud ja kaubavood peamiselt lähiriikidesse nagu Poola ja Tšehhi, siis praeguseks on idaturg saanud Saksamaa jaoks uue tähenduse.

Ida- ja Kesk-Euroopa osakaal Saksmaa väliskaubanduses oli mullu rekordilised 16% (280 miljardit EUR) ehk see piirkond oli olulisem kaubanduspartner kui USA või Hiina. Eksport Venemaale ja Ukrainasse kasvas ligi viiendiku võrra - kaks väga atraktiivset turgu Saksa ettevõtetele. Venemaa meelitab kindlasti oma suuruse ja kasvupotentsiaaliga, kuid Ukraina pakub välisfirmale omalaadset ja olulist lisaboonust - turuliidriks on võimalik saada palju lihtsamalt kui Venemaal.

Oma osa sellesse on andnud ka eestlased, kes tegutsevad küll eesliinil, kuid nende tegevusest ei tea laiem üldsus suurt midagi.

Autor: Tiina Suija