Hõbedase lusikaga veinistuudio

Suure valikuga vinoteek koos heal tasemel restoraniga, pealegi Tallinna südalinnas - liiga ilus, et olla tõsi.

Varasematel aastatel olen ma hõbelusika jagajatega enam-vähem samal arvamusel olnud. Aga mitte alati - mõnikord on juhtunud, et minu arvates üsnagi keskpärane kohake saab auhinna. Läksin vaatama, kas seekord olen lusikajagajatega sama meelt ja võin kinnitada, et In Studio Vinum on tõepoolest hea restoran.

Ainult millegipärast polnud peale meie seal ühtegi külastajat. Õige küll, oli esmaspäeva õhtu ja tundub, et esmaspäeviti meie inimesed ei söögi - peaaegu kõik restoranid on nädala esimesel õhtul hõredad. Kelner oli aga valvel ja vaevalt saime lauda istuda, kui juba ta tuligi mantlite järele ning tõi menüü.

Menüü on usaldusväärselt lühike, kuid paljupakkuv. See tähendab, et valikut polnud lihtne teha. Kas võtta eelroaks Matjesi heeringas, mida just sageli ei saa, või hanemaks, lõhe cheviche või kammkarbi carpaccio?

Suurem osa roogasid on pärinevad Prantsuse, aga ka Itaalia köögiklassikast - Caesari salat, hanemaks, kammkarbi carpaccio, pardi-confit, Burgundia pajaroog, tiramisu. Kuid need polnud mitte niisama järjekordsed klassika koopiad, road olid väga põnevaks timmitud. Tavaline lillkapsa püreesupp oli mingil moel eriliselt kreemjaks ja erksamaitseliseks saadud, lõppviimistluseks sinihallitusjuust ja vähisabad. Pardipraad koosnes kahest lihast, nagu peenemate gurmeemaade parimates restoranides nüüd kombeks on. Taldrikul oli pardifilee ja pardi-confit, lisandiks juures õuna-rosinahautis ja ahjukartulid. Koka erilise tähelepanu oli aga saanud lambaliha Provance'i juurviljadega: liha väga kvaliteetne, küpsusaste ideaalne, köögiviljad parajalt krõmpsud ja erakordselt maitsvad, kaste tihe ja lopsakas.

Veini valides vabandas kelner, et klaasikaupa pakutavatel veinidel neil valikut õieti ei olegi, punaseid on ainult seitse-kaheksa. Selline "vaesus" ajab ju lausa naerma, enamasti ei raatsita üle kahe punase ja kahe valge klaasiveini välja pakkuda. Aga vinoteegi veiniriiuleid vaadates on vabandus omal kohal, 7-8 veini on tõepoolest tilk siinses veinimeres.

Ometi polnud kõik päris täiuslik - minu lühikese kasvu jaoks olid lauad paar sentimeetrit liiga kõrged, meenus lapsepõlv, mil lauad ja laed veel liialt kõrged tundusid. Ning tühjale taldrikule ei saanud nuga ja kahvlit ilusti kõrvuti panna, nagu etikett käsib - noa pea oli nii raske, et nuga sõitis lihtsalt risti keset taldrikut. Ahjaa, muusika oli ka paar detsibelli liiga kõva.