Radikaalne feminist Orlan

Just nimelt eksponeerib iseennast, sest eelkõige plastilise kirurgia operatsioonidega tuntuks saanud prantsuse kunstniku Orlani keha ongi tema kunstiteos.

Maalikunsti õppinud Orlan vahetas selle 60ndatel performance'ite ja videokunsti vastu. Need tundusid tollal palju mõjusamad vahendid võitlemaks naiste vabaduste eest: õigus abordile ja rasestumisvastastele vahenditele, võrdõiguslikkus, õigus seksuaalsusele.

Tema algusaegade performance'id tekitasid suuri skandaale - näiteks on ta eksponeerinud oma veritsevat vagiinat ja teinud endast musiautomaadi, kus külastaja pidi metallist rindade vahele sisestama mündi, mis alumisest august välja kukkus ja mille peale masina taga istuv kunstnik külastajale musi tegi.

Feminismi teemat täiendavad hästi postidentiteedi ja hübriidi mõisted, mis iseloomustavad Orlani viimase aja loomingut. Orlan ei poolda mitte mingisugust liigitamist, klassifitseerimist ja fikseeritud identiteeti. Ta usub, et see, kui keegi sünnib eestlase või prantslasena, on ainult juhus ja see ei tohiks lasta mõjutada inimese edasist arengut. Ta ei usu ei bioloogilisse ega kultuurilisse determineeritusse. Oma identiteeti saab muuta vastavalt soovile kas või iga päev. Ole see, kes sa olla tahad, tundub kõlavat tema loosung.

Üks viis ühiskondlikest, kultuurilistest ja muudest piiridest välja murda on end pidevalt muutes ja oma keha üle kontrolli võttes. Kontrolli saavutamist illustreerib Orlan oma operatsioonivideotega. Ta laseb endale alati teha kohaliku tuimastuse, et ta suudaks kogu operatsiooni aja ärkvel olla ja juhendada kirurgi või lugeda luuletusi ning laulda. Orlani operatsioonidest on tehtud otseülekandeid ning ta müüb neid ekstravagantsetele kunstikogujatele üsnagi soolase hinna eest.

Näitusel neid videoid näha ei saa, küll aga on väljas 40 fotot ja videot teistest performance'itest. Segunenud identiteedid ehk hübriidid on Kunstihoone näitusel üheks oluliseks märksõnaks. Siin on Orlan end digitehnika abiga moondanud küll aafriklaseks, indiaanlaseks, mutandiks.

Barokiseerias kehastub Orlan ümber kunstiajaloost tuntud naisetüüpideks nagu Mona Lisa või Boticelli Veenus.

Näitusel saab näha ka pildisarja, kus Orlan analüüsib kahte naise stereotüüpi - pühak ja prostituut ning teeb seda religioossete klišeede ja märkide kaudu.

Mõnes mõttes kannatab Orlani kunst skandaalsuse all, see ei lase süüvida kunstniku tegelikesse eesmärkidesse ja filosoofiasse, mis Orlani puhul on väga hästi läbi mõeldud. Diivaliku iseloomu ja õõvastavate videote taga on terve maailmavaade, millesse tasub igaühel ise süveneda.

Autor: Ragne Nukk