Rohkem ettenägelikkust!

Jah, on küll. Ajalooliselt on see ka arusaadav, sest pole olnud aega Eestimaal, kus oleks võimalust olnud pikki plaane pidada ja õigusriiki luua.

Alati on mõni sõda peale tulnud või on rong ette aetud ning kõik tegijasarnased või vale soovituskirjaga inimesed ära viidud.

Kähkuka mentaliteet algab riigikogust, kuhu põhiliselt kogunetakse parimat palka vähima vastutuse eest kahmama, mitte pikaajalise mõjuga seadusloomet tegema. Kui eeskuju on selline, pole midagi truualamlikumat, kui järgneda.

Kuna Eestisse suhtutakse ikka nagu mingisse projektipõhisesse väikeettevõttesse (Eesti on ju ka noorem kui CISCO või Microsoft), siis ei käi kogu "juhtimine" mitte sellele fokuseerimisega, mis mineraalressurssideta maal strateegiliselt väärtust võiks hakata looma, nagu tõsiseltvõetavad väikeriigid Iisrael, Iirimaa või Singapur näiteks teevad, vaid lihtsalt enda paigutumisega käegakatsutavaima rahavoo suunale, olgu nendeks kas ELi andamid või laenuraha Rootsist ning sellelt saadav "käibekas".

Mingit pikemaajalist analüüsi pole selleks ju tarvis ja ega keegi seda ei tee ka. Muidu võetaks midagi tõsisemat ette demograafilise katastroofi vastu või tehtaks üht-teist haridusega, et inimesed peale lugemise-kirjutamise endale veel midagi selgeks teeks.

Inimesi ja otsuste tegemisi on seinast seina. Aga kui üldistada, arvan, et eestlane pigem ei ole ühepäevaliblikas. Usun, et eestlaste seas esineb isegi liiga palju ette mõtlemist, võiks rohkem nautida tänast päeva ja võtta elu rahulikumas tempos. Ei ole vaja veeta kogu elu laste pärast ülimas mures ja siis surra infarkti.

Siiski päris äärmusesse ei tasuks ka laskuda, et üldse homsele ei mõtle. Ise püüan rohkem nautida tänast päeva, mitte liigselt väga pikalt ette mõelda.

Majanduses ei saa ka päris planeerimata. Kõike mõõdukalt.

Ma arvan, et ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Otsuseid tehakse nii ja naa, see pigem sõltub inimtüübist ning rahvus ei mängi siin rolli.

Mulle endale meeldib pikemalt planeerida, laias laastus mõelda kuni kümme aastat ette.

Konkreetsemad mõtted on kuni kolm aastat ette ning väga konkreetselt mõtlen kuni aasta ette.

Arvan, et eestlased ei ole päris ühepäevaliblikad. Meil on võime vaadata kaugemale kui üks kalendriaasta.

Et olla edukas, peab olema ettekujutus plaanidest natuke pikemalt. Tegelikult võiks ju öelda, et mida kaugemale suudame vaadata, seda parem. Aga peab arvestama, et aastatega perspektiiv muutub.

Ülevaade järgmise viie aasta plaanidest tähendab majandada edukalt, muidugi peab siin olema ka paindlik turul toimuvatele muutustele ja vastavalt sellele ka oma varem tehtud plaane kohendama.

Eesti juhid võib jaotada kahte kategooriasse: need, kes mõtlevad lühiajaliselt ette, ning pikaaegsed planeerijad. Pikemalt planeerijad ei mõtle siin ainult nädal, kuu või kaks ette, vaid kindlasti rohkem kui aasta. Tal on tehtud plaanid kolmeks kuni viieks aastaks vähemalt.

Kindlasti on vaja pikaaegset planeerimist valdkondades, kus toimub suurte investeeringute tegemine, mille tasuvusaeg on väga pikk. Näiteks tootmises. Vahendustegevuse puhul võib lühiajaliselt planeerida ja seda tehaksegi. Ise olen pikaajaline planeerija.

Üks mu moto siinkohal on: selleks, et võita sõda, võib kaotada mõne lahingu. Oluline on sõja võitmine.

Autor: ÄP