Mähkija Dima näeb tulevikku ABB tehases

23aastase Dmitri Gostevi tööpäev Jüri tehases algab kell 6.30. Et Maardust tehase bussiga tööpäeva alguseks, kella poole seitsmeks Jürisse jõuda, on vaja ärgata juba kell 5.

"Alguses oli raske. Nüüd olen juba harjunud," naerab Dima, kellele hommikune töö meeldib, sest töö lõppedes on päev alles noor. Vabal ajal teeb Dima sporti, sõidab jalgratta ja rulluiskudega. Eriti aga mängib jalgpalli, kuid hiljuti saadud vigastus ei luba noormeest palliplatsile enne suve.

Et tehases on teisigi maardulasi, kel hobiks jalgpall, on tööandja rentinud spordisaali. Tehase söökla kõrval on karikad, mis jalgpallimeeskond on võitnud.

Dima lõpetas Lasnamäe Mehhaanikakooli ja läks seejärel mähkijana tööle Jüris asuvasse elektrimasinate tehasesse ABB. Oli pool aastat õpilane, pärast juba täieõiguslik töötaja. Tema käe all valmivad tuulegeneraatorite rootorid.

Usina noormehe näpud sätivad lendleva kiiruse ja apteekri täpsusega paika vasest traadipuntrad, valged isoleermaterjalid ja peened ribad. Iga töövõtte jaoks haarab noormees eri tööriista.

Dima teeb tööd väärikusega, kõik on filigraanselt mõõdetud ja paika pandud. Spetsiaalsed kõrvaklapid summutavad müra, kuid mitte töökaaslaste häält. Dima armastab kõrvaklappidest muusikat kuulata.

"Jah, mulle tõesti meeldib mu töö. Ma olen väga rahul!" ütleb ta ja räägib, et on tehases ära õppinud kolm eri tööprotsessi. "Kui keegi on näiteks haige, ei jää tootmine seisma," lausub ta.

Dima õde on samas tehases töötanud kolm, ema aga kaheksa aastat.

Dima tööpingi tagune stend on täis graafikuid ja plaane. Dima on tehase üks paremaid töötajaid, kes täidab plaani alati hilinemiseta ja sajaprotsendiliselt.

Viis aastat tehases leiba teeninud Dima näeb ka enda tulevikku siin. Tema ülemused Koidu Lepik ja Jüri Leppiman ütlevad kui ühest suust, et noormehel on tehases perspektiivi.

"Korralik, puhas, kohusetundlik, tagasihoidlik. Plaani täitmine on peaaegu alati sajaprotsendiline, meie oleme temaga väga rahul," ütlevad nad. Lisaks on nende sõnul Dima üks vähestest tehases, kes võttis ette teha keeleeksam ja saada endale Eesti kodakondsus. Et maikuus toimuva eksamini on veel harjutusaega, on Dima öelnud ülemustele, et nad temaga ainult eesti keeles suhtleks.

Töökaaslastel jätkub Dima kohta vaid kiidusõnu.

"Energiline, distsiplineeritud, moodne ja stiilne. Meie parim töötaja," ütleb Aleksandr. "On sõnapidaja. Ei joo ega suitseta - hea kaaslane," ütleb Mihhail.

Dima tüdruksõber töötab sekretärina ja õpib eesti filoloogiat. Praegu elavad noored oma vanemate juures, kuid sügisel plaanivad korteriostu. Kui lapsed peaks tulema, lubab Dima, et paneb nad eesti lasteaeda ja eesti kooli.

"Nii on parem, siis hakkab laps kohe suhtlema ja rääkima eesti keeles, tekivad eesti sõbrad," räägib Dima.

Tal endal on sõprade seas nii eestlasi kui ka venelasi. "Suhtleme tänu spordile, mängime koos jalgpalli," ütleb ta.

Miks on Eestis nii, et eestlased tahavad olla valgekraed, töötegija on aga venelane?

"Eks venelased tahaksid ka ülemused olla, kuid kui keelt ei oska, haridust pole, ei saa ka ülemus olla," ütleb Dima. Ta lisab, et paljud temaealised tulid siia vanematega Venemaalt ega õppinud siis üldse eesti keelt.

Ka on paljud vene noored Dima sõnul haridustee pooleli jätnud, mistõttu neil tuleb otsida lihtsamaid ameteid ja teha tükitööd tehastes.

Kas majanduskriisi ja -languse kartuses pole Dima mõelnud, et ka tema töökoht on ohus või ühel hetkel koondamislaine alla satub?

"Ausalt öeldes, pole sellele mõelnud. Meie töö ei sõltu ainult Eesti majandusest, sest toodang läheb välismaale. Ei usu, et see meie tehast mõjutab," ütleb ta.