Kivi sobib igasse aeda

Maamaja või suvila juures looklev vabakujuline teerajake on kui muinasjutupildilt joonistatud, kui see on laotud looduslikust materjalist ja vabakujulisest kivist.

Lihtsamat paekivist teerajakest, mille koormus pole suur ja mida kasutatakse ainult kõndimiseks, saab kujundada vahetult maapinnale paigutatud loodusliku pealispinnaga vabakujulistest kividest. Selline käigutee ei nõua stabiilset betoneeritud aluspinda vaid piisab ka murupinna koorimisest. Selle alla valmistatakse vastavalt pinnase eripärale alus, millele kivid paigaldada. Ja jalgtee puhul piisab 5 cm paksusest kivist.

"Aiatee tegemisel on loomulikult eelduseks kindel kandevõimeline vett läbilaskev pinnas," jagab asjakohaseid nõuandeid pikaaegne ehitaja Roland Noormägi. Liigniiske pinnase korral võib kiviplaadid paigaldada kas killustiku- ja liivaalusele või killustiku- ja kuivsegualusele.

Liivale paigaldatud kivid peavad olema võimalikult suured ja vuukide vahed võimalikult väikesed. "Et kivid omavahel paremini ühilduksid, kuid soovitakse säilitada siiski looduslik natuur, siis võib kivi servasid veidi sirgemaks lõigata," selgitab Noormägi.

Kui aluspind on korralikult ette valmistatud, võib alustada kivide paigaldamisega. Roland Noormägi leiab, et kindlat reeglit kivide sobitamisel pole, pigem tuleks jälgida, et kivide vahele ei jääks suuri tühimikke. Kivide vahele jääv erineva laiusega vuuk on aga pigem teeraja eripärasus ja selle täidab pikapeale vahele kasvav muru. "Küll aga tuleks kivide teravad servad ümaramaks lõigata," arvab ehitaja, "ja kui nurkasid ei õnnestu töödelda, siis suurematesse vahedesse võib paigutada veidi väiksemaid kive."

Töö viimistlemine. Laotud teekese viimistlemiseks ja korrigeerimiseks võib kasutada kummi- või puuhaamrit. Kuna kivid pikapeale ikkagi vajuvad, siis kivide pealispind võiks tervikuna siiski murupinnast veidi kõrgemale jääda.

"Kui ladumisel on mõni kivi liiga kõrgele või madalale jäänud, tuleks see uuesti välja võtta ja teiste kividega ühtsele tasemele paigaldada," leiab Roland Noormägi.

Selleks eemaldatakse kõrgematel kividel üleliigne osa pinnasest ja paigaldatakse kivi tagasi. Madalamate kivide puhul toimitakse aga vastupidi. Loodiga kontrollides saab veenduda, et teeraja pealispind on tasane. Viimase etapina tuleb täita kivide vuugid kas mullakamaraga või paekiviklibuga.

Teed ja platsid tuleb rajada nii, et esimene talvekülm sellele kahju ei teeks. Vabakujulisi teid ja platse on lihtsam teha siis, kui neid laduda töödeldud kividest. Kui tehakse kallist ja uhkest materjalist: näiteks kiltkivist tee, siis tasub varuda aega ja mõelda, kuhu ja millise kujuga sellest materjalist plats või teerada teha ja mis värvi see peaks olema.

Maamaja või suvila juurde rajatud välikamina esisele platsile paigaldatud kivid pääsevad enam mõjule vabakujulise mustrina.

Väliköök või kamin, mis on õuele ehitatud, pakub märksa suuremat naudingut, kui selle juurde on laotud ka korralik plats, näiteks dolomiidist.

"Kuna käimise koormus võib sellise pinna puhul tunduvalt suurem olla, siis kindlasti vajavad kivid korralikku ja stabiilset pinda. Samas ei pea kivi paksus olema suurem kui 3 cm," arvab OÜ Dolokivi juhatuse liige Peeter Sai.

Kui tegemist on aga väikese ja tagasihoidliku aiakaminaga, siis võib kivid ka otse maapinnale asetada või sarnaselt teerajakesega aluspinna ehitada.

Betoonist pinnakatte eeltingimuseks on, et see peab asuma stabiilselt dreenivate, vajaduse korral ka isoleerivate masside peal. Samuti on oluline meeles pidada, et plaatkate peab asuma vabana teistest toetuvatest konstruktsioonidest, pinnakattel peab olema võimalus liikuda.

Kui betoon on kivistunud, saab alustada kivitahvlite paigaldamisega. "Sõltumata materjali valikust jääb peamiseks kriteeriumiks betoonpinna tasapinnalisus, mis peaks olema ilma mullideta ja muhkudeta," toonitab Sai. Kuna aluspind on tugev, ei pea dolomiidiplaadid olema paksemad kui 3 cm.

Plaadid paigaldatakse betoonile külmakindla mördi või tsementmördiga ja paigaldamise ajal peab jälgima, et kivide vahele jääks sobiva laiusega vuuk. Kui paigaldatud dolomiidiplaadid on kivistunud ja stabiilsed, võib täita vuugid. Vuugid täidetakse kas tsemendimördi, vuugimördi või ka liivaga.

Välikamina või väliköögi esist platsi peaks perioodiliselt pesema, sest niiskusest hakkab sellele kiiresti sammal kasvama. "Kivid kattuvad kerge roheka kihiga ja pärast vihmast ilma on kiviplats üsna libe," hoiatab Peeter Sai.

Looduskivi on keskmiselt poole kallim tööstuslikult toodetud kivist.

Kui võtta normaalmõõdus teeraja laiuseks 0,9-1 m ja pikkuseks umbes 25 m, tuleb selle pindalaks 25 m2. Kui üks alus mahutab umbes 10 m2 looduslikku kivi ning selle orienteeruv m2 maksumus võib olla alates 350 kroonist, siis kokku vajame kaks täisalust ja ühe pooliku aluse, selgitab OÜ Põhjakivi müügijuht Tiina Miller. Seega võime teerajale kuuluvatele kividele kulutada ainuüksi 350 × 25 = 8750 krooni.

Seevastu betoonist valmistatud kividega rada tuli poole odavam. Näiteks võtame Ikodori kloostrikivi tükihinnaga 3,02 kr, mille pakendis on 675 kivi ning millega saab katta 12,6 m2 pinda. Kokku täpselt kaks pakendit - 25,2 m2 ehk 1350 kivi ehk 4077 krooni.

OÜ Primus Saare eelarvestaja Margus Tommingas ütleb, et vabakujulise loodusliku pinnaga paekiviplaati on võimalik soetada umbes 150-200 krooniga ruutmeeter ja vahe betoonkiviga ei ole eriti märkimisväärne. Kui aga võtta aluseks töödeldud looduskivi, siis on vahe pea kolmekordne, möönis Tommingas.

Autor: Marina Tigasing