Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aeg on näpud mullaseks teha
Nagu viimane, sel aastal küll rohkem esimene, lumi ära läks ja maa pisut tahenes, ärkasid talveunest ka hoolsamad aiaomanikud ning hakkasid vilkalt toimetama. Ega esialgu midagi muud suurt teha saanudki, kui eelmise sügise lehehunnikuid ja muud aiaprahti põletama asuda.
Mis sellest, et vettinud oksad ja lehed eriti põleda ei taha, vähemalt paar päeva pigem tossava kui põleva sodihunniku kõrval passida on ka ju tegevus omaette. Eks see aletegemine ole meil veel veres, miks me muidu proovime igal kevadel ikka ja jälle kulu põletada, kuigi kõigile on teada, et seda teha ei tohi.
Koos kulupõletamisega õnnestub mõnel ka oma hoonetest ilma jääda, hullem muidugi kui ka naabermajad tuleroaks langevad. Hooned võivad ju kindlustatud olla aga ehitamise tööd ja vaeva ei maksa keegi kinni.
Aitab sellest manitsemisest nüüd küll, kevadel on muudki teha. Nii neil, kellel kenasti hooldatud majaümbrus juba olemas, kui rääkimata nendest, kelle vast valminud hoonete ümbruse kuumaastikku meenutav ehitustander inimsõbralikumat ja rohelisemat palet ootab.
Lihtsaim viis suveks roheline majaümbrus saada on muru külvamine. Kellel kannatust vähem, ehk siis pole mahti oodata paari-kolme nädalat, mis rohu tärkamisele kulub, võib ju kohe muruvaiba osta. Rullid mõõtulõigatud murusiilud maha nagu põrandakatte ja ongi roheline majaümbrus olemas.
Enne haljastamist tasuks siiski nõu pidada ka mõne maastikuarhitekti või muidu targema inimesega, kes nõustaks ka aia üldilme kujundamise osas. Ehk annab kuhugi mõne kena künka tekitada või siis väikese veesilma luua. Kandiline, elupuudega ääristatud muruplats on ju liiga labane. Olge ometi loomingulisemad ja naabrist paremad.