Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Patenteeritud Tootsi peenar
"See on rohkem ikka eneseusu tõstmiseks," näitab Zirnask eelmise aasta jaanuaris saadud tunnistust kasuliku mudeli kohta. "Ma ei läheks kellelegi kallale, kui keegi mu meetodit kasutama hakkaks. Vastupidi, ma teen kõik selleks, et seda populariseerida."
Zirnask kasvatab maasikaridade vahel talirukist, mille niidab pärast maasikate õitsemist maha. Rukkipõhk toimib ridade vahel multšina. Pärast maasikasaagi koristamist põletatakse põhk koos kuivanud maasikalehtedega. Tuli hävitab maasikate suurima vaenlase - lestalised - ning tuhk väetab põldu. "Minu meetod pole töömahukas ning on tunduvalt odavam, sest ma ei pea ostma kallist kilet," lisab Zirnask.
Poja abiga kõik vajalikud paberid vormistanud Zirnaski sõnul võttis kasuliku mudeli kaitsmise protseduur aega umbes aasta ja läks maksma 400 krooni. "Ma kirjutasin oma meetodist ajakirjas Maakodu ja sain artikli eest honorarina isegi rohkem raha tagasi," muigab Zirnask.
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Kadri Karp möönab, et Ülo Zirnask on täiustanud maasikakasvatuse tehnoloogiat. "Põhu põletamine maasikavagude vahel on tegelikult tuntud nipp, mis leiab palju kasutamist näiteks USAs," räägib Karp. "See, et Zirnask kasvatab põhu saamiseks ridade vahel rukist, on uudne."
Eestis on maasikakasvatuses põletusmeetodit kasutanud vaid üksikud aednikud, ütles Karp.
Meie maasikapõllul on katsetatud põhu põletamist, kuid me loobusime sellest, sest talunikelt põhu saamine on problemaatiline ja siis tuleb otsida, millal ja millega seda laotada saab. Meile tundub kile kasutamine kindlam. Samas ma ei välista, et Ülo Zirnaski meetod õigustab end. Võib-olla peab siis mullas rohkem väetist olema, sest lisaks maasikale peab toitu jätkuma rukkile.