Pilliroog on väärt materjal ka ehitajale

Soov ja tahe ehitada, sisustada või renoveerida maja looduslikult ja tervislikumalt on kangekaelne tulema. Omajagu on selles süüdi ka ehitusmaterjalide turg, mis reguleerib üpris manipuleerivalt väikeehitaja rahakotiga.

Rõõmu aga jagub sellegipoolest, sest üha enam on hakatud just vanemaid maju renoveerimise käigus soojustama looduslike ehitusmaterjalidega.

Tänu headele soojustus- ja heliisolatsiooniomadustele on rooplaat olnud pikka aega kasutuses lagede ja seinte soojustusmaterjalina. OÜ Roomaja müügijuhi Priit Juurmanni selgitusel saab rooplaati kasutada nii hoonete sees kui ka välisseinas.

"Hoone sees saab rooplaadiga soojustada nii seinu kui ka lagesid. Ja et tagada tuleohutust ning saavutada esteetilisemat välisilmet koos parema ruumi sisekliimaga, krohvitakse rooplaadid kas lubi- või savikrohviga üle." Kui aga soovitakse esile tuua rooplaadi dekoratiivsust, immutatakse seda värvitu tuldtõkestava vedelikuga.

Rooplaadiga saab suurepäraselt ka välisseinu soojustada. "Roomatid kinnitatakse välisseinale selliselt, et rookõrs paikneb vertikaalselt," täpsustab Juurmann. Pärast paigaldamist rooplaadid krohvitakse.

Pilliroomatte on nii tihedaid kui ka hõredaid ja väga sageli aetakse seda segamini rooplaatidega. "Hõredaid roomatte kasutatakse puitseinal krohvialuse matina," toonitab Juurmann. Tihedat roomatti kasutatakse peamiselt aedades, rõdudel ja lehtlatel privaatsuse loomiseks.

Kui rooplaadid või hõredad roomatid on nõuetekohaselt paigaldatud, siis kõige lihtsam on see Öko-Projekt Grupi juhatuse liikme Tanel Tubina selgituse kohaselt katta lubi- või savikrohviga, mis tagab tuleohutuse. "Tuleohutuse seisukohalt peaks lubjakrohvi kihi paksus olema vähemalt 15-18 mm ja samas tuleks arvestada meie kliimat, mis nõuab fassaadidel lubjakrohvi kihi paksuseks umbkaudu 25 mm," mainib Tubin.

Samuti on täheldatud, et majad, mis on vooderdatud rooplaatide või mattidega ja seejärel viimistletud lubi- või savikrohviga on parandanud sealset elukvaliteeti. "Lubikrohvi huvitav omadus on, et ta puhastab õhku. Majade puhul on tema väärtus selles, et see on hingav materjal. Seega hingab ta üleliigse niiskuse välja," selgitab Tubin.

Lubikrohv on ka antiseptik puidu puhul ning hoiab ära mädaniku ja kahjurid. Ning kuna lubikrohv on traditsiooniline ja looduslik materjal, siis ei saasta see keskkonda. Ei saa jätta rääkimata ka loodusvärvidest. Seinte katmine tehisvärvidega on peagi unustuse hõlma vajumas.

"Looduslikel värvidel on väga palju retsepte ja praegusel ajal on neid võimalik ka mitmesuguste värvimuldadega toonida. Ühed põhilisemad värvid on lubivärv, kaseiinvärv ehk kohupiimavärv, liimvärv, munaõlitempera, linaõlivärv ja rootsi värv, mis kõik on toonitavad," kinnitab Tubin.

Kui seatakse eesmärgiks vana maja renoveerimine just looduslike materjaliga, tasuks enne tööde alustamist paika panna tegutsemisplaan ja sellest lõpuni kinni pidada.

Kuna sageli ehitati vanad majad käsitööna, siis praeguseid olusid arvestades on need materjalid ideaalsed ja ökoloogilised. Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo Andre Elvisto arvates on pillirooplaatidega soojustamine sobilik eelkõige koos naturaalsete materjalide, nagu savi- ja lubikrohvi, kasutamisega.

"Pillirooplaadid täidavad sellisel juhul nii lisasoojustuse kui ka krohvile sobiliku aluspinna ehk nakkekihi loomise funktsiooni, moodustades kokku ökoloogilise ja hästi toimiva konstruktsiooniosa," räägib Elvisto.

Seejuures moodustab pilliroomatt hea isolatsioonikihi, mis kaotab näiteks kiviseinast leviva külmakiirguse ja aitab luua meeldivat sisekliimat ka rõskena tunduva kiviseina puhul. "Samas ei ole ta nii halb soojusjuht, et põhjustaks probleeme kiviseinte konstruktsioonidele, kui seda sisemiseks isolatsioonikihiks kasutada. Mineraalvillasid kivihoonete siseseintel kasutada ei lubata," selgitab Elvisto.

Koos tuuletõkkega kaetud palkseinaga annab pillirooplaat aga sellise soojustuskihi, mis on varem arvatud optimaalse lähedaseks juhul, kui tahetakse säilitada nn hingavat seinakonstruktsiooni. Eluruumides puudub seal sellisel juhul vajadus aurutõkkekile järele.

Autor: Marina Tigasing