Spetsi otsi, tööline tuleb ise

Kui selliseid oskustöölisi nagu keevitajad, treialid ja mehaanikud tööjõuturul juba liigub, siis endiselt tuntakse töötlevas tööstuses paanilist puudust inseneridest, meistritest ja keskastme juhtidest, kes oleksid pädevad ühes või teises spetsiifilises valdkonnas.

Üldiselt on nõnda, et ettevõtted on valmis palkama pigem ühe väga hea, olgugi end ka väga kallilt müüva spetsialisti, kui kümme keskpäraste teadmistega inimest. Sellepärast, et too tippspetsialist suudab võimalikult väikesearvulise meeskonna võimalikult tulemuslikult tööle panna. Mõnes valdkonnas selliseid vabu spetsialiste aga polegi ja mehest teevad mehe alles aastate pikku ammutatud kogemused.

ASi Ilmarine juhatuse esimees Karel Saar märgib, et kulukad spetsialistid pole firmale probleem, sest tänu nendele liigutakse suurema lisandväärtusega tootmise poole. Pigem on aga nii, et neid pole kusagilt leida.

"Suurim puudus on inseneridest, kes suudavad organiseerida metallkonstruktsioonide tootmist - muuta joonised arusaadavaks tootmisplaaniks ja mõistetavaks tootmistöölistele," selgitab Saar.

"Teiseks on meil vajaka keskastme juhte, kes suudaksid organiseerida tootmist praegu turul valitsevate tingimuste alusel. Spetsialiste ju ongi, aga tase on üldjuhul tagasihoidlik, tihti puuduvad neil ka kogemused."

Pagaritööstuse Hallik juhataja Heiki Hallik tunnistab, et kitsas on käes toidutehnoloogidega.

"Ega's neid polegi kusagilt võimalik hankida, neid lihtsalt ei ole, sest kõik oma eriala spetsid on juba paigas," tõdeb ta. "Tuleb teha tööd nendega, kes olemas ja koolitada neid töö käigus. Kusjuures tegelikult ei olegi meie firmas praegu olemas sellist mõistet nagu tavatöötaja - kõik, kes on tööl, täidavad tootmises olulist rolli."

Kuna ükski ettevõte ei pea tänapäeval kedagi palgalehel ainult ilusate silmade pärast, siis tähendab see kõigi töötajate üha suurenevat vastutust ja panust firma kasumipotti.

Efektiivsuse tõstmise lihtne valem ütleb, et töötajate juurdepalkamine ei võrdu tööviljakuse kasvuga. Ja kui praegu on enamik loodreid juba lahti lastud, siis tuleb olemasoleva personaliga lihtsalt paremate tulemuste poole püüelda.

ASi Favor personalijuht Krista Laever möönab, et tippspetsialisti leidmine pole lihtsate killast, kuid tunnistab, et kord palgatud inimene töötab suure tõenäosusega firmas ka kahe-kolme aasta pärast.

"Lihttöölistega on keerukam, sest juhtub, et nende töö valik on juhuslik ("kuskil peab ju töötama"), nad ei hinda oma võimeid realistlikult jm," kirjeldab Laever. "Oleme teinud arvestusi ja suhe on enam-vähem selline, et ühe tippspetsialisti palkamise kulu = kolme lihttöölise palkamise kuluga.

Mahuteid tootva ASi Estanc tegevdirektori Vaido Palmiku sõnul pole viimase kahe aasta jooksul töötajaid juurde palgatud, küll on firma käive selle aja jooksul kahekordistunud.

"Oleme selle saavutanud efektiivsuse suurendamise ja allhanke kasutamise kaudu," selgitab ta. "Tootmise laiendamise tõttu vajame aga käesoleva aasta lõpus kuut uut spetsialisti. Hea, kuigi kõrget palka küsiva spetsialisti palkamine tuleb kokkuvõttes siiski odavam, kui mitme madalama palgaga tavatöölise ametispidamine."

ASi E-Profiil juhatuse liige Indrek Ustav tõdeb, et inimesed hindavad üha rohkem stabiilsust töökohta.

"Nii kergekäeliselt, nagu kuus kuud tagasi, praegu töökohalt mingisuguse suuliselt lubatud 500-1000 krooni suuruse palgalisa pärast minema ei joosta."

Elektroonikafirma Enics Eesti juhatuse esimees Kalle Kuusik peab samuti inimesi juurde palkama, lähema aasta jooksul koguni 70.

"Meil on raskem leida lihtsamate tööde tegijaid. Praegu on puudu 50 inimest, et täita teise kvartali tellimused," nendib Kuusik. "Meie jaoks on olulised nii spetsialistid kui ka lihttöölised, sest mõlemad täidavad tähtsat rolli. Minu arvates ei saa vaadata ainult kulu, vaid seda, millist tulu nad toodavad."

Koolipingist tulnud noorte suhtumine töötegemisse jätab paremat soovida.

Estanci juhi Vaido Palmiku hinnangul pole põhjus mitte õppe viletsas kvaliteedis, vaid noorte endi ellusuhtumises.

"Senini on koolilõpetajate teadmiste tase kahjuks suhteliselt madal," tunnistab ta. "Enesehinnang on kõrge, kuid kutseoskused ja töötahe madalad. Unistatakse suurest palgast Norras, kuid kodus kogemusi omandada ei viitsita."

Heiki Hallik usub, et kutsekoolist on tulemas üksikuid pärleid, kuid spetsialistiks saaksid nad pärast 3-5aastast praktikat tootmises. "Eesti on nn spetsialiste täis, aga sisulist tööd teha nad ei mõista," tunnistab ta.

Kalle Kuusiku sõnul peaksid õppeasutused ja tööandjad looma baasi, mis tagaks tulevastele spetsialistide taseme, et tööjõuturul edukas olla.

Olukorda tööjõuturul võib nimetada küll oluliselt paremaks kui see oli aasta tagasi, kuid siiski on headest spetsialistidest puudus.

Meie valdkonnas on suur puudus oskustega spetsialistidest (meistrid, operaatorid) ja eriti kurb on olukord tippspetsialistidega (lihatehnoloogid), keda lihasektoris selgelt napib. Lihatehnolooge koolitatakse Maaülikoolis ja reorganiseeritud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, kuid huvi selle eriala vastu on enam kui leige. Firmade innovaatiline areng sõltub aga just hea ettevalmistuse saanud spetsialistidest.

Noori spetsialiste ei ole viimasel ajal ettevõttesse lisandunud, kuigi oleme valmis pakkuma praktikavõimalusi, samuti lõputöö teemasid ja nende edasiarendust meie ettevõttes.

Kümne keskpärase asemel oleks tasuvam palgata üks tippspetsialist, kes oleks motiveeritud töötama selliselt, et saavutada tööprotsessis suurem efektiivsus - kümne lihttöölise asemel läheks ehk sel juhul vaja näiteks vaid kaheksa.

Tootmise korraldamiseks eluliselt vajalikud meistrid, jaoskonna juhatajad, projektijuhid, objektijuhid jt on rakendusinsenerid.

Kõigist neist ametimeestest on meil praegu puudus. Rakendusinsenere valmistab ainukesena ette Tallinna Tehnikakõrgkool ja seda on väga vähe. Viimase spetsialisti, Raimond Morgensoni, saime sealt tööle seitse aastat tagasi. Aga Morgenson on juba kaks aastat kontserni ühe suuna Balti regiooni juht.

Tootmisettevõttes on vaja nii tippspetsialiste, korralikke oskustöölisi kui ka lihttöö tegijaid. 35 000 krooni teeniv tippkeevitaja ja 5000 krooni teeniv territooriumi koristaja on ettevõttele mõlemad vajalikud töötajad.

Hea keevitaja võtaksime alati tööle. Aga viimasel ajal on üha rohkem puudus tootmise seisukohalt tähtsatest ametimeestest: korralikest kraanajuhtidest, laooperaatoritest, transporditöölistest, vanametalli käitlejatest, käsigaasiga metallide lõikajatest, suurtootmise abitöölistest jne. Tundub, et paljukiidetud eestimaalaste tööharjumus on viimasel ajal vähenemas.