Legendaarne armudraama Estonias

Maailmas on tuhandeid fänne, kes ei pea paljuks kohale sõita kuhu iganes, et kuulata just seda ooperit.

"Tristan ja Isolde" on muusikaajaloos oluline tähis, mis vaimustas ka prantsuse sümboliste, inspireeris inglise kunstnikke ja väljendas kogu XIX ja XX sajandi vahetuse raugeid ja samas jõulisi meeleolusid, kuna populaarsuse haripunkti saavutaski see muusikadraama 1900. aasta paiku.

Ooperi autor on Richard Wagner, keda tänu julgetele ja vastuolulistele ideedele peetakse muusikaajaloos üheks suuremaks reformaatoriks.

Ooperiga 1854. aastal tööd alustanud Wagner kirjutas kolleeg Lisztile: "Et ma ei ole elus tunda saanud tõelist armuõnne, siis tahan ma sellele kõigist unelmaist kõige ilusamale püstitada mälestussamba - "Tristan ja Isolde"." Libreto kirjutas helilooja ise keldi legendi põhjal.

Tristani ja Isolde lugu on üks kõigi aegade suuremaid armastusdraamasid Shakespeare'i "Romeo ja Julia" kõrval. Inspiratsiooni ammutas Wagner armutundest oma patrooni abikaasa Mathilde Wesendoncki vastu. 1859. aastal kirjutas helilooja oma muusale: "Sellest Tristanist tuleb midagi hirmsat! See viimane vaatus!!!… Ainult keskpärane lavastus võib mind päästa! Täiuslik esitus teeks inimesed hulluks - teisiti ei saa ma seda kujutleda…"

"Tristan ja Isolde" oli julgeim ja novaatorlikem muusika alates Beethoveni hilistest teostest, söandades tungida sügavale psühholoogia sfääri, ning täiesti revolutsiooniline ainulaadse lähenemisega harmooniale ja tämbrile.

Ooperist pärit kuulus Tristani akord väljendab armastuse piina ja igatsust, mis leiab leevendust vaid surmas.

Küllastamatu janu armastuse järele kasvatas kõla ekstaasi, nagu seda ei oldud iialgi varem kuuldud. Alates esimestest taktidest voolab muusika lõputus meloodias. See on täis elektrit ja pinge laheneb alles päris ooperi lõpus - Isolde armusurmas on piiritut naudingut, meelelisust, selles on Novalise surmarõõmu ja Nietzsche ekstaasi ratsionaalse maailma likvideerimisest.

Kui Wagner 1859. aastal ooperile punkti pani, oli ta teadlik, et seda pole kaugeltki kerge lavastada. Esietenduseni jõudiski teos vaevalisi teid mööda alles 10. juunil 1865. aastal Müncheni Kuninglikus õukonnateatris.

Esietendusest alates on ooperit saatnud suur menu ning seda mängitakse sageli paljudes ooperiteatrites kogu maailmas, Estonias aga viimati 75 aastat tagasi.

"Tristan ja Isolde" esitab suuri nõudmisi lauljatele: Tristan peab olema särav dramaatiline tenor, Isolde varjundirikas, kandva ülemise registri ning hea hingamistehnikaga sopran.

Orkestrilt ei oodata mitte ainult head pillivaldamist, vaid iga mängija peab olema nüansirikas virtuoos. See esitab kõrgendatud nõudmised Estonia sümfooniaorkestrile. Ooperi muusikaline juht on Arvo Volmer, lavastab Neeme Kuningas, kunstnik on Ervin Õunapuu.

Nimiosades on rikkaliku Wagneri kogemusega külalissolistid. Tristani osatäitja Heikki Siukola (Soome) on varem 20 erinevas lavastuses ja 150 etendusel maailmakuulsatel lavadel Tristanit laulnud.

"Tristan on muidugi tenorite unelmateroll, aga seda ei saa kohe lauljatee alguses käsile võtta," tunnistab Heikki Siukola ja selgitab: "Muusika iseenesest ei ole raske, eriti kogenud lauljale. Wagneri muusikas on palju meloodilisust.

Väsitab aga see, et palju tuleb laulda ülemises registris ja kõrgeid noote. Tuleb oma häält tunda, hoida ja hästi valitseda - see nõuab lauljalt meisterlikkust." Ka teisel Tristanil Peter Svenssonil (Austria) on selle rolliga kogemus olemas.

Isolde osatäitja Irmgard Vilsmaieri (Saksamaa) pagasis on küll hulk Wagneri teiste ooperite kangelannasid, Isolde rolli loob ta aga esmakordselt Estonia laval.

Nimikangelanna rolliga töötab ka Estonia esisopran Heli Veskus, keda loodame edaspidi Isoldena näha-kuulda.

Teistes osades on Estonia solistid Helen Lokuta, Juuli Lill, Rauno Elp, Atlan Karp, Leonid Savitski, Priit Volmer jt.

Kaastegev on ooperikoor.

Ooper kestab ligi 5 tundi ning seetõttu algavad etendused juba kell 17.

Ooper on kolmes vaatuses ja kahe vaheajaga, esimese vaheaja pikkus on 45 minutit. Sel ajal saab wagnerlaste meka Bayreuthi eeskujul piknikku pidada.

Autor: Kersti Inno