Porche kõneleb edust

Kohtumise Moonikaga lepime kokku tema juures hotellis. Mul on osa kodutööst tegemata - pole õrna aimugi, milline Moonika välja näeb. Küll on selgelt silme ees tema auto - must Porsche Cayenne.

Sihvakas kuju, trendikad riided ja pikad blondid tumedate salkudega juuksed. Kui olla pealiskaudne ja laskuda stereotüüpidesse, võiks mõelda, et sellisel tibil pole raske kelleltki ülikallist kingitust saada. Kuid Moonika on käinud läbi tulest ja veest ning saavutanud oma elus kõik ise ning võib endale nüüd ka ise luksusmaasturit lubada.

"See on 2006. aasta väljalase, musta nahksisuga, kõikide võimalike lisadega. Maksis veidi alla miljoni krooni," avaldab ta ning arvutab kiiresti, et osa maksis välja ning veidi on liisingus ka. "See on mu esimene maastur. Valisin Mercedese ja Porsche vahel. Tahtsin proovida ega kahetse." Moonika lisab, et siiani pole ta teeninduses käinud, nii et auto on tipp-topp. "Võtab küll 16 liitrit sajale, kui lumi maas oli, siis võttis üle 17ne. Kuid ega ma ikka kahetse," naerab ta.

Samas pole nii, et auto kui luksusese või aksessuaar oleks omaette eesmärk. Töötad terve elu vaid selle nimel, et lõpuks Porsche rooli istuda, või selleks, et praegune auto mõne aja pärast näiteks Lamborghini vastu välja vahetada.

"Ma pole see, kes auto kohe maha müüb, sõidan ikka paar aastat. Päris salongist ei osta, aga ostan sellise, mille puhul garantii veel kehtib. Pole kunagi olnud ilma autota ega kujuta ette ka, et kusagile autota läheks. Õnn, et mul on see võimalus," selgitab naine.

Moonika teab, mida tahab ja autoasjanduses võib teda usaldada. Kuigi tema silmad löövad hoopis rohkem põlema, rääkides oma gümnaasiumi lõpetavast pojast Teivinist või oma haridusteest Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistriõppes, on autodel naise elus olnud väga oluline roll.

Juhiluba on Moonikal esimesest täiskasvanupäevast alates, sest varem polnud neid lihtsalt võimalik saada. Kuigi autoroolis istus ta vist juba viieteistkümneselt. Nüüd, aastaid hiljem võib sellest rääkida. Autokooli läks tüdruk juba seitsmeteistkümneselt, et kohe 18. sünnipäevaks luba kätte saada. Ise läks ja koolieksamil kukkus kaks korda läbi. ARKis sai aga hiljem kümnest punktist kümme. 20 aasta jooksul pole ta ühtki avariid teinud, küll on tema autole sisse sõidetud. Trahvi on saanud - lahtise turvavöö pärast ja kiiruse ületamise eest.

Milline oli esimene auto? "Oi jumal!" on Moonika reaktsioon. Siis mõtleb natuke ja hakkab loetlema: "05, 07, 08, 09, Mitsubishi Eclipse Sport, Audi A4, A6, 3. ja 5. seeria BMW, C-klassi Mercedesed ja nüüd Porsche."

Päris esimene ei tule kohe ikkagi meelde. Aga ainuüksi autode meenutamine tekitab nostalgiat. "Juba seetõttu, et tuleb meelde, kuidas kunagi sai see kadalipp läbi käidud. Iga auto üle olid õnnelik," meenutab ta.

Kooli viimases klassis jäi Moonika beebit ootama. Oli 19, kui hakkas koos sõpradega Saksamaalt autosid tooma. Lennuki või laevaga sõideti sinna ja autoga tuldi Eestisse tagasi. Ise käis Nürnbergi turul, saksa keelega sai hakkama ja loomulikult läks kaunil noorel naisel ka kauplemine lihtsamalt. Muidugi oli tagasisõit kurnav. Mõnikord oli tunne, nagu hakkaksid tee ääres kasvavad puud auto peale langema. Kuid probleeme muidu polnud. See aeg läks väga hästi ja kellegagi midagi hirmsat ei juhtunud.

Päris esimene oma auto saigi ostetud autoturul käimise rahade eest. "See oli Žiguli. Vist 07 või 08. Helebeež või oli valge," püüab Moonika meelde tuletada. Muidugi oli kahju, et Saksamaalt toodud autot ise endale võimaldada ei saanud. "Need olid mõistagi paremad, aga esialgu polnud see võimalik, sest elasin üks päev korraga."

Esimene väljamaa auto oli kahe uksega Ford Sierra. "See oli manuaalkastiga, sest mind hoiatati, et ärgu ma jumala pärast automaati võtku. Tol ajal oli Sierra kõva auto," naerab ta.

Moonika autoturul käimine kestis kaks aastat. Seejärel asus ta tunduvalt naiselikumale alale ning jätkas juuksurina, kuni ühel heal päeval veidi üle viie aasta tagasi võttis vastu väljakutse hakata hotelli rajama ja selle meeskonda looma. Nüüd sõidab ta iga päev kodust Viimsist 20 kilomeetrit vanalinna tööle ja jätab oma isikliku Porsche äriklassi hotelli parklasse.

"Kui elu võimaldab, võin seda endale lubada," ütleb naine ja lisab, et võimalusi sarnast kingitust saada ehk oleks, kuid tema ongi see, kes on alati tahtnud ise teha ja ise olla.

Millal viimati trolli või trammiga sõitsite?

Pikk mõttepaus… "Ei oska vastata. Ega pole sõitnudki. Ma pole sellisesse olukorda sattunud. Ikka on olnud asendusauto. Aga kui vaja, siis miks mitte. See ongi kihvt. Trollid!"

Foto: Raul Mee