Aeg väärtustada kogemust ja tarkust

Tarkuse all ei pea ma teps mitte silmas nutikust. Eesti keeles on neil kahel sõnal raske vahet teha, küll aga tuleb erinevus hästi välja näiteks vene keeles.

Nutikad otsivad lünki seaduses, propageerivad rehepaplust, on n-ö j.o.k.k-mehed ja -naised. Ning siis kui ühtäkki ühiskonna supi sisse hulpima jäädakse, ollakse kõige ja kõigi peale pahased.

Kõik teised peale nende endi on kõiges süüdi. Kuidas aga on lood tarkuseteraga, et mida külvad, seda lõikad?

See seaduspärasus toimib nii ehk naa kogu aeg, seda tuleb lihtsalt tähele panna.

Kui tööl ja selle väliselt toimiksid õpetaja-õpilase suhted, kui sellist suhtevormi ja vanemate kogemust osataks hinnata, oleks ettevõtluses ja Eestis üldse vähem rumalust, vähem mõttetut tõmblemist ja võitlust, mis kusagile ei vii. Siis võib-olla jõutaks äratundmiseni, et soov kellelegi ära teha on tee rappa.

Mõtete, ideede jagamine ja laiemalt koostöö saab toimuda vastastikusel kokkuleppel ja usaldusel vabatahtlikkuse alusel, see on koostöövorm, mis võimaldab kiiret arengut, loob selgust mõtetes ning (elu)eesmärkides.

Mõtete selgus ja eesmärkide teadmine aitab vältida karisid ja valesid teeotsi. See aitab inimesel mõista, et tegevus, millega seotud ollakse, võiks pakkuda ka teistele ühiskonna liikmetele mingit lisaväärtust, mitte ainult mulle endale.

Kui indiviid tegeleb asjaga, mis talle kõige enam meeldib, on ta sellel alal parimate hulgas.

Tulemus, mis tema tegevuses sünnib on alati kvaliteetne.

Kõike paremat!