Inflatsioon on tagasi

See on äärmuslik ja erandlik näide, kuid inflatsioon on kasvav probleem üle ilma.

Järjest enam kuuleb võrdlust läinud sajandi 1970. aastatega, mil nafta hind lühikese ajaga mitmekordistus, dollar mõõnas ning inflatsioon end ankrust lahti rebis, et taltuda alles pärast ränka majanduskriisi.

Milleks inflatsiooni karta? Koomik võib öelda, et see on tõeline demokraatia: luksuskaup ja põhitoidus ühes hinnas, kuid asi on naljast kaugel. Maailma vaesemates riikides ei jaksa inimesed enam toitu osta ja pinged kasvavad, massirahutused raputavad riike Egiptusest Haitini.

Rikastes riikides väheneb ostujõud, kuid näiteks majanduslanguse äärel USAs moodustab just tarbimine kaks kolmandikku SKPst. Ettevõtteil on raske prognoose teha, kasumid vähenevad ja aktsiate hind langeb.

Riigiti varieerub inflatsioon praegu 3,3 protsendist euroalal 17 protsendini Lätis ja 30,2 protsendini Ukrainas. Üleilmses plaanis on peamised inflatsiooni kannustavad tegurid toidukauba järsk kallinemine ning nafta ja muu toorme hüppeline hinnatõus. Lisaks kütab nõrk dollar inflatsiooni oma valuuta dollariga sidunud riikides, nagu Saudi Araabia, Ukraina või Hiina.

Inflatsiooni ohjamiseks otsustas Ukraina keskpank läinud nädalal grivnal tugevneda lasta ja Ungari keskpank tõstis intresse. Hiinagi on lasknud oma valuutal tugevneda, intresse tõstnud ja pankade reservinõudeid suurendanud. Markantseimad erinevused on aga kahe suure, USA keskpanga ja Euroopa Keskpanga reaktsioonis hinnatõusutempo kiirenemisele.

Euroopa Keskpanga juht Jean-Claude Trichet on väsimatult korrutanud, et tormistel aegadel peab ankur paigas olema. Euroala intress püsib varsti juba aasta 4 protsendil. Trichet on jäänud kurdiks poliitikute kaeblemisele tugeva euro üle ja sireenilaulule, mis väidab, et euroalal sihiks seatud 2protsendiline inflatsioonilagi on põhjendamatult madal. "Mitte sekunditki" pole Trichet enda sõnul kaalunud sihi muutmist, ehkki kaheksa aastat pole pank seda täita suutnud. Läinud nädalal toonitas Trichet, et ei korda 1970. aastate vigu, mis "lasid kõrgel inflatsioonil pikaks ajaks juurduda" ja tõid kaasa ränga tööpuuduse.

Just inimeste intressiootuste ankrus hoidmine on põhjus, miks Euroopa Keskpank ja veel mitmed keskpangad maailmas eelistavad seada numbrilisi eesmärke. Sama usku oli Ben Bernanke enne USA keskpanga juhiks saamist. Ametis olles on ta aga esikohale seadnud majanduskasvu toetamise ning agressiivselt intresse kärpinud. Septembrist on USA intressid langenud 5,25 protsendilt 2 protsendile.

USA suurest inflatsioonist karmi käega välja tirinud keskpanga juht Paul Volcker hoiatab juba, et Bernanke riskib valla päästa veel rängema inflatsioonispiraali kui tema enda eelkäija Arthur Burns USA keskpanga juhina 1970ndatel aastatel.

Juba annabki Bernanke signaale, et rohkem intressid ei lange. Kas aga USA keskpank ise intresse tõstma hakkab? Analüütikute arvamused lahknevad: taoline samm raskendaks taas eluasemelaenuga kimpus ameeriklaste olukorda. Panustatakse sellele, et ehk aitab USA majanduskasvu aeglustumine ka inflatsiooni taltsutada.

Jean-Claude Trichet'le heidetakse ette, et ta püüab ohjata jõude, mis keskpanga kontrollile ei allu. Nõudluse kasv ja spekuleerimine ajab üles nafta, teravilja ja muu toorme hinnad. Ja ka Hiinas küsib tööline palka juurde - sealgi on inflatsioon kerkinud juba 8,5 protsendile. Hiina firmad tõstavad eksportkaupade hindu, mis annab tunda ka Hiina kauba tarbijate juures.

"Globaliseerumine võib olla juba üks peamisi inflatsioonisurve tekitajaid," tsiteeris agentuur Bloomberg Saksamaa keskpanga juhti Axel Weberit. Seni aitas Hiina ja Ida-Euroopa odav tööjõud inflatsiooni mujal maailmas vaos hoida. "Kui räägitakse globaliseerumise hinnamõjudest, ei peaks arvestama üksi tekstiili- ja elektroonikakaupade langevaid hindu, vaid ka suuremaid arveid kütuse ja toasooja eest," ütles Weber.