Airek Kolju - Elu mõtteks jaht

"Minu puhul kehtib, jah, see triviaalne tõdemus, et kui töö ja hobi käivad käsikäes, on kõik korras," pugistab Kolju teisel pool telefonitoru nakatavat naeru. "Olen metsa ja loodusega elu aeg seotud olnud." Ka intervjuud andes tatsab Kolju parajasti oma Tõstamaa-kodu lähedal metsas, taustaks linnuvidin ja laikade haugatused.

Kuna Aireki isa oli Tõrva kandis jahisektsiooni esimees, hakkas poiss jahtidel kaasas jõlkuma juba kümneaastaselt. Sama vanalt tegi püssist ka oma esimese paugu.

"See oli jahilaskmise kaarrajal, kusjuures mõlemad kaks rauda läksid ootamatult korraga lahti," meenutab Airek Kolju. "Isa küsimusele, et kas ma tahan veel lasta, noogutasin ma loomulikult pead."

Esimese tõelise jahilasu - kevadisel nepijahil - tegi ta kaks aastat hiljem. Veel paar aastat ning Airek aitas jahti organiseerival isal panna juba kütiliine ja ajajate liine paika.

Kolju tunnistab, et tegelikult muidugi nii noorena jahipüssist pauku teha ei tohiks. "Aga tunnistagem - jahimehekirg käib põlvest põlve ja jahitarkused antakse edasi isalt pojale," möönab Kolju. Tema enda vanem poeg vajutas isa kontrolliva silma all esimest korda püssitriklile suisa kaheksa-aastaselt.

Kuna jaht on nagu sport ja selle tulemust mõõdetakse medalitega pärjatud trofeedega, siis loomulikult ei pääse jahimehega vesteldes sellest teemast üle ega ümber. "Ainus, keda ma Eesti metsades veel tabanud pole, on hirvepull," kõlab Kolju hääles uhkusenoot.

Samas tunnistab Kolju, et näiteks Mustale Mandrile lõvi- või elevandijahile ta kindlasti ei kipu. Küll on ta aga käinud Kanadas musta karu laskmas ja tänavu korraldab sinna juba soomlastele karujahi.

Enamik jahitrofeesid on Kolju ise aluse peale sättinud. "Luua koolis õpetati meile ka topise tegemist ning mõned topised olen isegi tellimustööna teinud," seletab Kolju.

Suurimaks Luua koolis omandatud oskuseks peab Kolju aga mootorsae käsitsemist. Koljust sai kooliajal raievõistlustel nii kõva käsi, et ta pani isegi Soome koolinoorte meistrivõistlused kinni ning Husqvarna asus lootustandvat noort kärmelt spondeerima.

"Kuna pidin pärast metsamehe kutse omandamist aasta aega sõjaväes olema, jäin teistest raievõistluse tipptegijatest maha," tunnistab Kolju. Ometi ei jätnud Kolju mootorsaagi unarusse, vaid leidis uue kutsumuse - vigursaagimise.

Ka siin korjas Kolju nii mitmeidki võite. Tema mõningaid puitfiguure, nagu näiteks Viinakuradit või Väsinud Pillimeest, võib näha Musta Täku Tallis Jänedal.

Vigursaagimisega tegi Kolju omakorda lõpparve viis-kuus aastat tagasi, sest pühendus järjest enam jahilaskmisele.

"Jahipüss ja vibreeriv mootorsaag ühel ajal kokku ei sobi," põhjendab Kolju. "Pidevalt saega töötamine paneb käed värisema ja seetõttu kannatab jahilaskmine." Kolju on kaks korda kuulunud Eesti meeskonda Euroopa meistrivõistlustel seisvate siluettide laskmises ja eelmisel aastal pärjati ta aasta jahilaskuri tiitliga.

Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson tunnustab Koljut kui täpse silmaga jahilaskurit ja jahikoerte tõuühingu esimeest, ent jahinduses peab teda - üllatus-üllatus! - liiga tugevaks jahimeheks.

"Ta tahab kogu aeg metsas olla ja jahti pidada," räägib Liivson. "Kuna aga suurulukitele peetakse jahti kollektiivselt, siis see ei meeldi teistele jahimeestele ja mulle tundub, et Tõstamaa jahiseltsis on seetõttu aeg-ajalt probleeme. Koljule heidetakse ette, et ta eelistab jahti pidada individuaalselt või oma väikese tugigrupiga."

Airek Kolju riskijulgus eelmisest jahihooajast Arukülas asuv ulukiliha töötlev tehas rendile võtta kuuekordistas OÜ Baltic Moosehead käibe ja kasumi.

Kui 2006. aastal oli peamiselt jahiturismiga tegeleva Baltic Mooseheadi käive 2,6 miljonit krooni, siis eelmisel aastal tänu ulukiliha töötlemisele juba 15,2 miljonit. Kasum tõusis samal perioodil poolelt miljonilt 3,5 miljoni kroonini.

Kolju ostis Baltic Mooseheadi soomlastelt välja 2006. aasta algul ning keskendus jahiturismi asemel ulukiliha käitlemisele, sest see on kasumlikum.

Nüüd on Kolju astumas veel otsustavama sammu - nimelt sõlmib ta lähinädalal ASiga Maag Grupp lepingu, millega ostab Aruküla tehase ära.

"See oli suur risk võtta eelmise aasta septembri algul ehk paar nädalat enne jahihooaega tehas rendile," tunnistab Kolju praegu ja lisab samas kärmelt: "Ometi suutsin osta hooajal jahimeestelt kokku 1025 põtra ning varutud liha müüa edasi enamjaolt Põhjamaadesse."

Maag Grupi nõukogu esimees Roland Lepp toonitab samuti, et ulukiliha käitlemine on sesoonsuse tõttu riskialdis äri. "Eriti hull oli meie jaoks see, et polnud leida inimesi hooajaliselt tööle," räägib Lepp. "Võib-olla tänavusel jahihooajal on olukord paranemas."

Lepa kinnitusel valisid nad Kolju eelmisel aastal rentnikuks ja nüüd ostupartneriks tänu sellele, et Kolju on antud valdkonnaga põgusalt ka varem tegelenud. "Ega me ikka suvalise mehega tänavalt tehinguid ei tee," lausub Lepp. "Ettevõtluses on oluline, et ettevõtja oleks energiline. See on tähtsaim eeldus, sest kõik muu on õpitav."

Aruküla tehas praegu seisab, sest jahihooaeg kestab 15. septembrist 28. veebruarini. "Tahame järgmisel aastal hoida tehast kauem töös ning hakata ulukite lihajäätmetest tootma lemmikloomadele hakklihamassi," lisab Kolju.

Kindlasti on Airek Kolju üks kandidaat, kes kandideerib Eestit esindama tänavu suvel toimuvatel jahilaskmise Euroopa meistrivõistlustel. Kolju on aastaid kuulunud meie parimate laskjate hulka nii seisvate kui ka liikuvate siluettide laskmisel.

Kuna ta tegeleb alaga, mis olümpiakavva ei kuulu, on see puhtalt mehe enda hobi ja enda finantseerimisel. Kui võrrelda laskmist jahitiirus ja metsas, siis tiirus laseb sportlane umbes sada korda enam kui metsas jahil käies.

Hindan jahimeest selle järgi, milliste sõnadega ta jahisituatsiooni kirjeldab. Tõelised jahimehed, nagu näiteks Airek, suhtuvad loodusesse aupaklikult ning lastud looma austavalt. Samuti näitab lastud looma esmatöötlus ehk sisikonna eemaldamine, kui korraliku mehega tegu on. Airek on valinud enda lastud trofeede valmistajaks minu ilmselt seetõttu, et talle sobib minu käekiri - teha topis võimalikult loomulik.

Juba Luua kooli päevil oli Airek väga osav käsitsema mootorsaagi. Ilmselt just huvist saagimise vastu arenes tal soov asutada palkmaju tootev firma OÜ Suitsutare Eesti. Enne firma asutamist käis Airek palkamajade tegemist Soomes õppimas.

Käime Airekiga perekonniti läbi. Suur napsumees Airek ei ole. Ta võtab napsu küll, aga valitud seltskonnas.

Airek Kolju peab end nii kõvaks jahimeheks, et tahaks maha lasta kõik loomad, mida lasta tohib. Samas on meid Tõstamaa jahiseltsis nelikümmend meest ja ka teised tahavad jahil käia. Pingeid on tekitanud metskitse ja metssea laskelubade jaotamine.

Eelmisel jahihooajal tegeles ta vähem jahiga ja rohkem ulukiliha käitlemisega. Igal juhul jahimehed on rahul, sest lastud loomade äravedu on hästi korraldatud ja jahimehed on saanud õigel ajal raha kätte. Arvan, et kui Tõstamaa jahiseltsis esineks ulukiliha äraandmisega probleeme, oleks Airek Kolju seltsist juba ammu minema löödud.