Netipetturite raske elu

Kõik algas ühel pilvisel kolmapäevasel päeval märtsikuus, kui minu Gmaili postkasti saabus huvitav kiri kelleltki Daniel Leelt:

"Kallis Gert Hankewitz. Selle kirja saamine võib Teid üllatada, kuna me pole varem suhelnud. Minu nimi on Daniel Lee, olen Malaisia kodanik ning kadunud Benson Hankewitzi advokaat. Võtan Teiega ühendust, kuna vajan abi oma kadunud kliendi maha jäetud raha päästmiseks, et pank seda ei konfiskeeriks. Varanduse väärtus on 4,6 miljonit USA dollarit."

Olin üllatunud. Ei, mitte sellepärast, et oleks tekkinud lootus raha saada, vaid seetõttu, et lugu kukkus otse sülle!

Nähtavasti oli ilmselgelt valenime all esineva Daniel Lee mõte, et mina võiksin Malaisia pangale esineda kadunud Benson Hankewitzi pärijana ning - kui kõik läbi läheb - jagaksime 4,6 miljonit dollarit 60/40 advokaadi kasuks ära. Miks mitte! Väikese pettusega miljonäriks.

Kuna Daniel pakkus välja, et muretseb vajaminevate õiguslike paberite eest ja minu ülesanne oleks vaid väike raha saamise ning konto avamise taotlus pangale esitada, olin nõus. Vastasin entusiastlikult: teeme ära!

Päev hiljem minu nõustumisest heameelt tundnud Lee vastas. "Tänan kiire vastuse eest. Kontakteerusin Teiega ainult seepärast, et Teie perekonnanimi on minu kadunud kliendi omaga sarnane ning seega pole ta Teie tegelik sugulane. Leidsin Teie kontakti, otsides kedagi, kelle perekonnanimi minu kliendi omaga ühtiks, ja võtan teiega ühendust, sest oleks pillamine, kui pank mu kliendi raha ära võtaks."

Kas minu südamevalu leevendamiseks või oma identiteedi kinnitamiseks peab Lee vajalikuks jutustada ka natuke oma kliendist. Nii saan teada, et tegemist oli 1990ndatel Maltalt Malaisiasse emigreerunud ärimehega, kes importis Hiinast tekstiilitooteid ning sellega kopsaka varanduse kokku ajas. "Ta ei suhelnud oma perekonnaga ning olen 100% kindel, et nad ei teadnud, et ta Malaisias elas. Selle põhjal kinnitan Teile, et mitte keegi teine ei ilmu välja tema raha nõudma," maandab Lee minu arvatavat riskitunnetust.

Saates Leele taas kinnituse, et nõustun pettusega, tuleb vastu PDF-vorm, kuhu pean kirja panema oma nime, koduse aadressi, juhiloa numbri jmt. Täidan kõik ausalt ära (ainult aadressi ja juhiloa numbri panen valed) ja saadan mõne päeva pärast advokaadile.

"Andestust mu hilise vastuse pärast, olin linnast ära õigusasju ajamas. Sain Teie täidetud vormi kätte, kõik oli korrektne. Lähen homme kõrgemasse kohtusse kinnitama, et olete Benson Hankewitzi pärija ja tema raha saaja. Annan tulemustest teada, kui kohtust naasen." Jään ootama.

Nagu lubatud, tuleb järgmisel päeval vastus, suure pealkirjaga "Head uudised!" Et asjad hakkavad tõepoolest lõpuks edasi liikuma, näitab ka see, et lisaks ülevoolavale rõõmule, mida Lee e-kirjas avaldab, mainib ta, et on kulutanud natuke alla 8000 dollari kohtukuludele. Raha ta veel ei küsi.

Selle asemel saadab ta oma sõna kinnituseks kaks dokumenti, mis näevad välja justkui päris seaduslikud paberid - templite ning tähtsate inimeste allkirjadega. Paberite sisu on lühidalt minu kinnitamine Benson Hankewitzi pärijaks. Muuseas on Danieli kulutatud rahasumma kasvanud juba 17 000 dollari suuruseks. Raha aga siiski veel ei küsi.

Mina passiivseks ei jää: annan teada, et olen paberid saanud ja ootan juhiseid, mis edasi teha. Ei lähe kaua, kuni need saabuvad: Lee on kirjutanud pika teksti, mille pean kopeerima ning pangale edasi saatma. Panka nimega Southern Securities siiski internetist leida ei õnnestu.

Teen siiski, mis kästud, ja mõne aja pärast astub mängu uus tegelane dr Alem Zack, panga ülekannete osakonna direktor. Zack annab mõista, et minu dokumendid olid korrektsed ja nüüd on tarvis veel oodata, kuni mu esindaja pangale antud dokumentide õigsust kontrollitakse, misjärel võtab kontode osakond minuga ühendust ja annab juhiseid, kuidas saan konto avada. Meest sõnast - nii juhtubki.

E-postiga saabuvad jällegi dokumendid, mis sarnaselt eelmistega näevad päris ehtsad välja. Tuleb au anda - kõik on läbi mõeldud. Dokumentidele soovitakse aga ka Eesti konto numbrit ja juhiloa koopiat. Natuke murettekitav, äkki saavad nende andmetega midagi teha? Lühike kõne panka. "Põhimõtteliselt ei saa nendega midagi teha," kinnitab SEB pressiesindaja Silver Vohu. Aga kuidas juhiloaga on? Ei riski - Äripäeva graafikaspetsialist ajab selle asja korda. Väike Photoshop ning koopiamasinast läbi käinud juhiloa number ongi muudetud. Muide, siin ei ole midagi ebaseaduslikku - politsei sõnul pole kopeeritud dokumendi muutmine võltsimine.

Dr Zack läheb õnge. Järgneb e-kiri Leelt. "Sain pangalt kirja. Palun andke mulle oma number, et saaksime asju arutada." Annan oma kahest numbrist selle, mida vähem kasutan. Äkki hakkabki kõnesid Malaisiast tulema. Ja tulebki, kuid ainult üks ja otse Leelt. "Vajan 3000 dollarit pangakonto avamiseks. Mul endal praegu sellist summat ei ole. Saadan teile kontonumbri, kuhu raha kanda," jutustab üllatavalt vigaselt inglise keelt rääkiv mees. Enamus kirju on heas inglise keeles, nii et mõnest raskemast sõnast arusaamisega on isegi raskusi.

Luban raha üle kanda õhtul. Lee on rahul ja lubab kontonumbri juba 20 minuti pärast saata.

Kaks tundi hiljem e-kiri tulebki. Raha asemel saadan Leele küsimuse, kas ta oleks nõus oma petuskeemidest väheke rääkima. Tunnistan ka oma ameti üles. Üllataval kombel ma enam Leest ega pangast enam ei kuule.

Praegune EBSi lektor Peep Sillandi käis 1993. aastal Tallinna linnavalitsuse palvel Nigeerias petukirjas lubatud 7 miljoni dollari järel. Raha ta loomulikult ei saanud. Hea, et elugagi pääses. Sillandi räägib lugu nii.

"Linnavalitsuse mehed said Nigeeriast kirja, et teeme 18miljonilise diili, saate 7 miljonit taala endale. Poistel hakkasid käed sügelema, aga kui järgmisena tuli kiri, et kandke esmalt 25 000 sissemaksuks, hakkasid kartma.

Neegrid siis ütlesid, et tulge ise kohale, kui ei usu. Noh, läksime. Mind võeti tõlgiks.

25 000 oli kaasas. Jäime sellest loomulikult ilma. Mehed andsid raha ära, kohe kui neegreid nägid.

Meid sõidutati mingisse kompleksi. Kuulipildujatega mehed valvasid ja kõrge müür oli ümber. Ajapikku hakati raha aina rohkem nõudma, kuid meil rohkem ei olnud. Endal oli 1000 taala taskus, kuid seda ära ei andnud. Selle eest ostsime kompleksis süüa. Kõik maksis seal 20 taala, olgu see banaan või mis iganes - 20 taala.

Passisime mõnda aega kohapeal, kuid lubatud 7 miljonit me loomulikult ei saanud.

Tänapäeval tuleb taolisi petukirju igalt poolt, küll pakutakse surnud sugulase varandust ja loteriivõite. Igasugust jama."

Autor: Gert D. Hankewitz