Pensionifondi sisenemine, vahetus ja väljumine olgu tasuta

Mäletate telereklaami, kus ilusal liivarannal ookeani ääres võttis päikest hallipäine Andrus Veerpalu ja üks Eesti pank kutsus kõiki inimesi paigutama oma säästud selle panga pensionifondi, et nautida vanaduspõlves sarnaselt Veerpaluga mõnusat olesklemist soojal maal?

Pärast möödunud reedel ilmunud Äripäeva uurimuslugu pensionifondide investeeringutest võiks aga toota hoopis teistsuguse reklaami.

On sombune hommik. Tallinnas asuval lõpetamata ehitusobjektil valitseb tühjus ja vaikus, taeva poole sirutavad end suured betoonsambad, mille otstest turritavad välja roostes armatuurlatid.

Ühe samba taga asuvalt rebenenud vatimadratsilt tõuseb elu hammasrataste vahele jäänud kodutu, valmistudes hommikuseks prügikastide revideerimisretkeks. Hoone ette on ta pannud tänutahvli pensionifondidele, sest väike osa fondide rahast paigutati sellesse kinnisvaraarendusse. Õnneks jäi projekt toppama ja nüüd on kodutul koht, kuhu vihma eest varjuda. Klipi lõpp.

Majanduskasvu aeglustumine on löönud mõrad pensionifondide säravasse fassaadi ja toonud välja pensionisüsteemi kitsaskohad.

Fondide kaitseks tuleb öelda, et loomulikult ei ole investeerides võimalik vältida vigu. On paratamatu, et mõni investeering ebaõnnestub. Ma aga väidan, et praegu kehtivad reeglid soosivad vigade tegemist.

Äripäeva uurimuslugu näitas, et Eesti pensionifondide varast ligi 4% on paigutatud Eestisse kõrge riskiga äriprojektidesse ehk rämpsvõlakirjadesse. Kui me vaatame lühiajalist perspektiivi, on 4% väike summa. Pensionisüsteemi puhul tuleb aga arvestada, et täna fondi paigutatud ühe krooni väärtus võib mõnekümne aasta pärast olla kümneid kordi suurem. Praegused vead võivad osutuda kulukaks ning seetõttu tuleb pürgida pensionisüsteemi poole, mis eksimuste hulka vähendab.

Pensionifondide reeglistik ei ole momendil kõige õnnestunum ja seda on mõistnud rahandusministeerium, kes on saanud valmis seaduse eelnõu, millega muudetakse seni kehtivaid reegleid. Varsti jõuab see riigikogusse.

On oluline, et seadust menetledes ei käituks riigikogu kummitemplina, vaid Toompeal käivituks sisuline arutelu. Me saame teha pensionisüsteemi paremaks, kuid mul on hirm, et seda ei tehta. Kardan, et arutelu ajal jääb Toompeal kõlama raha hääl ehk riigikogu hääletab muudatuste poolt, mis on kasulikud fondidele, aga mitte enam kui poolele miljonile pensionikogujale. Selline arvamus on tekkinud, lugedes mõne riigikogu liikme kommentaari Äripäeva tõstatatud küsimustele.

Loomulikult teevad pangad aktiivset kuluaaritööd otsustajate seas, et pensionifondide valitsejate tulusid vähendavad seadusemuudatuse ideed eelnõust välja saada või neid pehmendada. Tuleb aga arvestada, et sel aastal pensionisüsteemi reeglitesse tehtavad muudatused võivad lõpptulemusena tähendada pensionikogujatele arvestatavaid summasid.

Äripäeva analüütiku Raivo Sormuneni hinnangul võimaldaks praegu pensionifondi valitsemistasu määra langetamine 0,5 protsendipunkti võrra teenida 40 aasta pärast 15% suuremat pensioni, kui oleks võimalik saada praeguse tasumäära kehtima jäädes. 15% on 40 aasta pärast suur summa.

Pensionifondid on tasude vähendamise vastu, sest mida suurem on tulevikus pensionikoguja võit alanevatest teenustasudest, seda väiksem on tasusid kasseeriva fondivalitseja tulu praegu.

Kehtivate reeglite muutmisel peab olema esmane eesmärk tekitada konkurents pensionifondide vahel. Praegu on konkurents tugevalt pärsitud. Fondi saab vahetada ainult kord aastas ja see vahetus on erinevate tasude tõttu tehtud kulukaks.

Sormuneni hinnangul läheb pensionifondi vahetamine osakuomanikule maksma 2-4% portfelli mahust. Seda siis, kui liigud ühe fondivalitseja juurest teise juurde. Ehk fondi vahetus sööb ära poole aastaga teenitud tulu. Parim variant oleks ära kaotada sunnismaisus. Anname pensionikogujale võimaluse soovi korral peatada oma maksed II sambasse. See idee on aga pensionifondi valitsejate jaoks õudusunenägu ja olen kindel, et seda teed ei minda.

Lahjem aga realistlikum lahendus oleks see, kui pensionifondi klientidel tekib võimalus vahetada fondi igal ajal ja tasuta. Piisab, kui nad maksavad fondivalitsemistasu. Kaotame ära osakute väljalaske- ja ka tagasivõtmistasu. See oleks oluline muudatus, et pensionifondi klient muutuks tõesti kuningaks.

Praegu on olukord kummaline. Klient maksab esmalt selle eest, et ta otsustas konkreetsesse fondi viia oma raha, järgmisena maksab ta selle eest, et fond tema raha edasi investeerib, ja lõpuks peab veel maksma selle eest, kui otsustab fondi vahetada.

Kui sama kehtiks kaubanduses, näeks olukord välja nii: riik kohustab tarbima kindla protsendi inimese sissetulekust. Inimene peab valima välja konkreetse poe, kus ta selle protsendi ära kulutab, kusjuures poodi saab vahetada ainult korra aastas. Ja kui ta läheb sisseoste tegema, siis iga kord peab ta maksma sisenemistasu, edasi valib kauba ja maksab selle eest kassas. Ning kui soovib järgmisel aastal poodi vahetada, siis peab veel eraldi tasu maksma. Absurdne, aga just selline olukord praegu pensionifondides valitseb.

Kui teeme pensionifondide valitsemise lihtsamaks ja odavamaks, siis suudame tekitada fondide vahel reaalse konkurentsi. "Kahjulik" oleks see Äripäevale, sest konkurents paneks end mugavalt tundvad fondivalitsejad tööd rügama ja üha vähem saaks meedia kirjutada rämpsinvesteeringutest. Aga see on väike kaotus, võrreldes võitudega, mida aastate pärast kogevad praegused pensionikogujad.

Pärast minu soovitatu seadustamist võib tõesti juhtuda, et te saate mõnekümne aasta pärast koos hallipäise Andrus Veerpaluga lesida palmi all. Vastasel juhul lesivad seal praegused fondijuhid, kes teie vihaste küsimuste peale pensioni väiksuse kohta vastavad telegrammistiilis: majandus areneb tsükliliselt ja investeerimine on alati seotud riskiga.