Arhitektuuripärandist sai 50 aastaks ühiselamu

Nõukogude ajal sai sellest haiglatöötajate ühiselamu, kus vajadusel haigla vaid möödapääsmatuid remonditöid teha lasi. Nii lasti omaaegne tipparhitektuur laguneda räämas agulimajaks.

Välisseintele oli kinnitatud kõikvõimalikke juhtmeid, konkse, roostes elektrikilp, maja oli kaetud robustse nõukogudeaegse krohviga, ülemisele korrusele paigaldatud sobimatu raamijaotusega aknad, huvitavad uksed olid üle võõbatud mitme värvikihiga, vihmaveerennid puudusid, kanalisatsioonitorudest kasvasid läbi puujuured, katusekivid olid asendatud eterniidiga jne

Just sellisesse majja sai 1989. aastal ühikatoa praegune maja alumise korruse omanik koos oma kaksikõega. Esimest korda tuba vaatama minnes tundus maja kodusena. Eriti meeldisid suured peeneruudulise raamijaotusega aknad.

Kõrgelt hinnati hoone omanäolisust, arhitektuurilist väärtust ja ümbruskonna rohelust.

Ajad muutusid, peagi avanes võimalus erastada. Õnnelike juhuste kokkusattumisel saadi lõpuks alumise korruse omanikuks.

Kuna korteris puudus pesemisvõimalus, sai esimeseks tööks sai duširuumi ehitamine, mis moodustati esikukapi, kemmergu ja jupikese esiku kokkuliitmisel. Paar aastat tagasi tehti algust suurema remondiga.

Juhuslikult loeti 2003. aastal ajalehest vanade majade korrastamise kampaaniast "Vana maja korda". Tänu sellele sai maja värvipassi ning akende ja uste taastamiseks osaliselt toetust Tallinna kultuuriväärtuste ametilt.

Restaureerimisele läksid välisuksed, keldriuks, aknad ja aknalauad, kõik, mis vähegi oli võimalik taastada. Omaniku sõnul on isegi hea, et ühiselamu aegadel ei tehtud kapitaalremonti, mille käigus oleks hävinenud paljud algupärased detailid. Pidevalt tuli ka nüüd selgitada töömeestele, et ei soovita paigaldada uusi aknaid, põrandaid, uksi.

Ehitajate arvates oli mõttetu, aeganõudev ja kallis säilitada vana, lihtsam oleks olnud teha kõik uus. Paari akna puhul jäi siiski töömeeste soovitus peale ja valmistati originaaliga sarnased aknad ning vahetati välja mõni aknalaud.

Kõige raskem oli selgitada ehitajatele, mida täpselt tahetakse saada. Mõnikord see ei õnnestunudki ja tuli leppida sellega, mis tehti. Omanik kahetseb, et andis järele mõne detaili osas, mida oleks võinud siiski taastada. Muidugi tuleb restaureeritud akende puhul leppida tõsiasjaga, et suurt tuult on tunda vahel ka toas.

Omanik kiidab oma restauraator Tanel Kivilot, kes korrastas vanad uksed ja aknad ning nõustas taastamist kogu korteris. Samuti jagub kiidusõnu töömeestele.

Natuke muudeti ka ruumilahendust. Nii sai köögist näiteks vannituba. Mõned uksed eemaldati, kuid ära neid ei visatud. Üks ootab kasutust garderoobikapi ehitusel ja teine on juba vannitoal ees.

Eriti vaevarikkaks kujunes vana laudpõranda taastamine. Mõnes toas oli löödud põrandalaudadele peale puitlaastplaadid ja linoleum. Loomulikult ei puudunud ka mitu kihti nõukogudeaegset põrandavärvi, vaprad puukoid olid närinud hulgaliselt auke ning niiskus köögis oli teinud oma töö.

Kõik aegade jooksul puidule kantud kihid eemaldati, pahteldati, lihviti. Nüüd võib imetleda kogu korteris peaaegu 90 aastat vanu puitpõrandaid.

Maja alumine korrus on punastest tellistest ja ülemine puidust. Kui alumise korruse siseseintelt eemaldati hulgaliselt tapeedikihte, selgus, et säilinud olid algselt seina pandud vanad krohvimatid. Need ka sinna jäeti, pahteldati vaid siledaks. Kohati jäeti tellismüür korteris nähtavale. Tapeedi alt tulid välja ka ühika aegadel kinnilöödud uksed. Õnneks polnud suurt vaeva nähtud. Uksed olid alles ja taasavamine küllalt lihtne.

Sisekujundusel värvide valikul ja lahenduste otsimisel on abiks olnud kunstnik Siim-Tanel Annus. Suureks väärtuseks on algselt säilinud ahi ja pliit. Üks ahi tuli siiski uus teha. Maja kütteks kasutatakse kombineeritult õhksoojuspumpa ja ahjusid.

Omanikud tunnistavad, et vana maja taastamine on alati aeganõudev ja kompromisse nõudev protsess. Nüüdseks on sisetööd lõpule jõudmas. Välistööd, katuse, keldri ja õueala korrastamine ootavad aga alles ees.

Fotod: Jana Kadastik

Autor: Jana Kadastik