Kreenholm - igaveseks seiskunud masinad, tühjad majad ja murtud inimesed

Käputäis kirjutes kitlites kangruid kiirustab teise vahetusse tööle. Kudumistsehhis on kõrvulukustav müra, torudest paiskub aurupilvi ja puuvillatolm kriibib kurku.

Kreenholmi naised ütlevad, et vabrik ei tähenda neile pelgalt töökohta. See oli nende elu, noorus ja armastus, au ja uhkus.

"Olen alati arvanud, et Kreenholm on igavene. Ei suuda siiani uskuda, et ongi lõpp," ütleb personalitöötaja Olga Pisarenko, kes on vabrikus töötanud alates 1976. aastast.

Kui Kreenholmi ülemused viivad ajakirjanikud nn tsiviliseeritud õmblustsehhidesse, kus on ilusad ruumid ja uhked masinad, siis Kreenholmi nüüd juba viimaseid tukseid tegev süda ehk ainulaadsed ketrus- ja kangakudumisetsehhid asuvad keset saart, neljakorruselistes võimsates kivihoonetes, kuhu ülemusedki harva satuvad.

Pintslit ja pahtlilabidat pole siinsed seinad aastaid näinud. Aeg on siin seisma jäänud 1980ndatesse. Stendidel on pildid tööeesrindlastest ja legendaarsed kanganäidised. Siin tunneb ära lapsepõlve seelikuriide, vanaema põllemustri, jõehobudega käteräti ja aastaid kestnud tugitooliriide.

"Olime noored, tööd oli palju. Töötasime, töötasime, töötasime, ka laupäeviti," ohkab Ljudmila, kes on vabrikus kokku töötanud 40 aastat. Töö neelas inimesed sedavõrd, et alles nüüd, tagantjärele saab Ljudmila ajalehest teada inimesi, kes veel temaga sama palju aastaid tehases on töötanud. Keskmine tööstaaž on siin 35 aastat.

"Komsomol oli, oma ajalehed, igasugused võistlused, üritused, käisime suusatamas - elu kees. Meil oli ka tootmisvõimeline!" naerab ta. Ljudmila pakub tsehhi puhkenurgas teed. Ta sätib enne pildistamist peegli ees juukseid, viskab nalja. Mõni hetk hiljem kõnnib akna juurde ja vaatab mõtlikult kaugusse. Siit üle katuste avaneb imeilus vaade Narva veehoidlale, siinsamas jookseb Vene piir. Töö ei tundu Ljudmilale enam rõõmu pakkuvat.

"Nüüd pole enam midagi, noorus töötab kauplustes. Linnas avatakse kasiinosid ja kauplusi, kuid koondamisega pole inimesi, kes jaksaks osta," räägib Ljudmila. Kreenholmi omanikudki plaanivad ajaloolistes hoonetes avada kaubandus- ja büroopindu ning kasiinosid.

Ljudmila on 57aastane ega usu, et temasugust keegi tööle tahab. "Ma võin olla kaks nädalat haiguslehel, kuu aega puhkusel, kuid kui selle järel tuleb esmaspäev, kus tööle pole enam minna - ei kujuta seda ette," räägib ta.

Alla Kruglikova ja Alla Svetšnikova on mõlemad vabrikus töötanud 20 aastat. Juuni keskel on neil viimane tööpäev.

"Mina olen valmis uut elu alustama. Kui ei saa tööd Narvas, siis Tallinnas. Kui Tallinnas ei saa, siis välismaal," on üks Alla optimistlik. Teine Narvast lahkuda ei taha. "Mul on siin kodu ja kaks last. Ei tea veel, kuid äkki õnnestub uus töö leida," ütleb ta.

Terve elu vabrikus tööd rüganud, on nad koondamistasu suuruses pettunud. "Selle eest saab maksta nelja kuu korterikulud, mitte rohkem," lausub Alla.

Ta kiirustab tagasi tsehhi, ent enne raudukse avamist meenutab ta naerdes: "Tulin siia aastaid tagasi Gruusiast. Teate, võrreldes eluga Gruusias oli Kreenholm minu jaoks nagu muinasjutt! Mul oli töö, elu ja oma raha. Aegamisi jäi romantikat muidugi vähemaks, kuid töö jäi. Ma loodan ja usun siiski, et elu keerab uue lehekülje ja kõik läheb hästi," räägib ta.

Esimene kord, kui töötajad üldse koondamisest kuulsid, oli mullu 30. detsembril venekeelsest "Aktuaalsest kaamerast". "See oli inimestele šokk," lausub Tatjana. Seejärel tuli tsehhi uudist teatama ka juhtkond. "Siin oli suur kogunemine, kus see välja öeldi. Ülemused ütlesid, et see on möödapääsmatu," lisab ta.

Seejärel liikusid asjad kiiresti, tootmisprotsessi loogilises järjestuses hakati tsehhe sulgema ja inimesi koondama.

Kreenholmi suletud tsehhide vahel kõnnivad kassid ja veelombis lodistavad tuvid.

Kreenholmi ketrus- ja kudumistsehhid suletakse ning kokku koondatakse 1000 inimest. Osa tsehhe on juba tühjaks koristatud, jaanipäevaks peab plats puhas olema.

Ehkki Kreenholmi naiste ja meeste töökäed on hinnas, pole firmad nende vastu eriti huvi tundnud. Vaid vähesed on töö leidnud müüjatena või koristajatena kauplustes.

"Meid on ju sadu, kes tööd vajavad, ja nii palju töökohti siin pole," lausub Ljudmila.

Nii mõnigi vabrikutööline sai tööd vastavatud suures Maxima poes. Selle kõrvale kerkib Säästumarket. Maxima riiulitel on reas allahinnatud froteerätikud ja voodipesu sildiga "Made in India". Kui viimaste puhul tuleb karta, kas pärast pesu riiet üldse kasutada saab, siis Kreenholmile sai saatuslikuks liiga hea kvaliteet ja kõrge hind.

Hoolimata nirudest tulemustest ja vara puudumisest on Kreenholmi juht endiselt optimistlik ning finantsdirektor usub isegi, et aasta lõpus võib vabrik töötada ilma kahjumita. Oma ajaloolistest toomishoonetest on Kreenholm nüüd lõplikult lahkunud.

"Tundub küll, et tegemist on ühe ajastu lõpuga," arvab Kreenholmi finantsdirektor Aivar Melders. 150 aastat kestnud tootmine annab teed primitiivsele transiidi- ja kinnisvaraärile, nagu Melders vihjab. Vihjab ta ka seda, et aasta teisel poolel võib Kreenholm töötada juba ilma kahjumita.

Sarnast optimismi on Kreenholmist vahelduva eduga õhkunud juba vähemalt neli aastat, kuid ettevõtte seis näib aina halvenevat. Vähenevad tootmismahud, müük ja meeskond, aina leiutatakse uusi plaane, kuidas turgu tagasi vallutada, kuid senini edutult.

Lisaks nõrgestas Kreenholmi positsioone kogu kinnisvara müük emafirma aktsionäridele - ettevõttel pole enam sisuliselt mingit vara -, mistõttu Kreenholm peab igas kuus maksma pool miljonit krooni renti. Leping on sõlmitud 18 kuuks. Mis saab edasi, pole teada.

"Meil pole praegu laene, kõik on makstud," sõnab samas Kreenholmi juht Matti Haarajoki. "Ma usun, et pangad on õnnelikud."

Samuti saadi lõpuks ometi kaubale Narva Veega, kes mullu ootamatult oma teenuste hindu tõstis. "Ütleme nii, et ma suudan sellega elada," jääb Haarajoki napisõnaliseks ega soovi avaldada, milline see kokkulepe on.

Kuna Kreenholmi oma ketrus- ja kudumisvabrikud on praeguseks vähemalt Eestis töö lõpetanud, hakatakse vajalikku toorainet sisse ostma Kaug-Idast. "Oleme üks vähestest, kes on suutnud nii kaua ketruse ja kudumisega vastu pidada," on Haarajoki uhke, "kuid ellujäämiseks peame siiski kõvasti tööd tegema. Iga ettevõte peab suutma muutuda, kui tahab ellu jääda."

Täpselt kolm aastat tagasi uskus Haarajoki, et Kreenholm liigub tõusvas joones. "Sõda ei ole veel võidetud, aga oleme alustanud edukat pealetungi," tunnistas ta toona Äripäevale. Praegugi loodab ta, et muutust paremuse poole saame näha aasta teises pooles.

"Kreenholm jääb ellu," ütleb soomlane.

Peiesid Kreenholmi suletud tootmisruumides juhtkonna andmetel ei peetud. Majad ootavad nüüd rootslastest omanike kinnisvaraarendusprojekte.