Uudised
Teet Reier
1. juuni 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vahva majake Pirita jõekäärus

Tõesti, tõesti, Pirita jõekäärude kaunid ja küllaltki kallihinnalised krundid on juba ammu omale peremehed leidnud ja uusi villasid on siia kerkinud nagu seeni pärast vihma. Kas nad kõik ka stiilsest arhitektuurist lugupidavale inimesele silmarõõmu pakuvad, on loomulikult maitse asi.

Teed Gita ja Märt-Valteri koju polegi nii lihtne leida. Parkimisplatsilt kesk männimetsa on kaks võimalust edasiminekuks: tõkkepuuga tee, mis viib uuseramute vahele, ja väike kõrvaltee, mis põõsaste vahele kaob, vana keelumärk sissesõitu takistamas.

Kuna põõsaste tagant terendab vastu laastukübaraga kaetud tornike, tundub viimane teevalik siiski õigem olevat. "Märt-Valteri esivanematele kuulunud Lükati talu on mainitud juba 15. sajandil, selle talu järgi on ka Kose-Lükati oma nime saanud," jutustab Gita, kes kahe sõbralikult pureleva hundikoeraga väravasse vastu on tulnud.

"Meie praegune elamine on kohandatud vanasse aidahoonesse, talumaja ja selle kõrvalhooned on kasutusel rohkem panipaigana," räägib Gita. "Tegelikult kuulusid kõik ümberkaudsed maad Lükati talule. Nõukogude ajal oli naabruses pioneerilaager ja kui hiljem maade tagastamiseks läks, libisesid paremad palad kunagisest krundist nn õigetele inimestele."

"Oleks pidanud ühe krundi mõnele advokaadile lubama, küllap siis oleks õnnestunud ka väärtuslik maa tagasi saada, aga mis sellest nüüd enam taga nutta," arvab Gita. Praegusest pooleteisest tuhandest ruutmeetrist jagub nii elamiseks kui ka aias toimetamiseks.

Gita mainib, et tema eelistuseks on ikkagi vanad ja läbiproovitud lillesordid. Nii peab ta lugu väikese õiega hurmavalt lõhnavast nartsissist, mis ehtis kunagi paljusid taluõuesid. Või siis meie kliimas kohanenud tulbisortidest. "Uusi lillesorte on poes küll palju leida, aga tihti ei pea nad vastu ja saavad juba esimesel talvel hukka," lisab ta.

Aidahoone kohandati elamiseks eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel. "Materjaliga oli toona raske, miskit polnud ju poest saada. Kõike tuli otsida ja kombineerida," meenutab Gita. "Ühel sõidul Lõuna-Eestisse leidsime kuulutuse, kus pakuti müüa saematerjali, sealt me kogu maja puidu siis saimegi."

"Ka laastudeks vajalik ja korralik puit oli olemas, kuid kui saabus aeg töödega alustada, selgus, et laastumasin on katki, ja nii pidime leppima juba valmis tehtud laastudega, mis aga polnud just kõige paremad," jutustab naine.

Esimesele korrusele on tillukesele esikule lisaks ennast mahutanud ka väike heledatooniline magamistuba ja uhke mõisa pesukapi ja antiikmööbliga täidetud elutuba.

Elutoast viib trepp ülesse Gita töötuppa, kus laual parasjagu pooleli tellimustöö Berni alpi karjakoerast ning seintel ja põrandal veel hulk raamidesse pugenud ja ostjaid ootavat graafikat. Piltide kollased-pruunikad toonid toovad tuppa otsekui mälestused ammu ununenud muinaslugudest.

"Ega siin suvel eriti mahti toimetada ole, siis ikka aias palju tegemist," arvab Gita pärimise peale, et kui palju ka kunstitegemiseks aega jääb. Töötoast pääseb omakorda ülesse torni, kust saab heita pilgu enda ning naabrite valdustele või siis lasta õhtupäikesel end hellitada. Vaadet rõõmustavad ka mõned värvilised klaasid torniakende sees.

Naabrite uhked eramud Lükati pererahvast ei heiduta. "Üleaedseks on meil üks Armeenia päritolu ärimees. Sinna kutsuti meid isegi soolaleivale. Ega neid eriti õues näha ole, nad ei ole selline õuerahvas, kes nagu meie pidevalt väljas toimetaks. Käib ainult aednik, kes majaümbruse korras hoiab, ja ongi kõik," räägib Gita.

Hoolimata moodsa elukeskkonna pealetungist, tunnevad Gita ja Märt-Valter ennast oma rohelisel saarekesel hästi ja toimetavad rahulikult majas ja aias. Tegevust jätkub siin alati.

Lükati talu aias seisab vahva kivikaru, Vene kiiver peas, ja valvab maja. "Märt selle talle võidupüha ajal pähe sobitas ja ristis Mišaks. Et teistel on Aljoša, olgu meil siis Miša," naerab Gita.

Aiast ei puudu ka vanast kaevutruubist tehtud veesilm, mida Gita "meie tiigikeseks" nimetab. Ja ühe kivimüüri äärest võib leida vanu raudriste, mis pidavat pärinema surnuaia prahihunnikust.

Olid Gita sõnul lihtsalt ära visatud ja kuna tema süda seda nähes rahulikuks ei suutnud jääda, leidsid ristid Lükati aias omale uue pelgupaiga.

Fotod: Meeli Küttim