Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kirev aastanäitus maalikunstnikelt
Ülevaatenäitused on alati palavalt oodatud ja sama palavalt kritiseeritud. Aastanäituste köögipoolt näevad aga ainult vähesed. Nendeks on kuraatorid, kes töötavad välja näituse kontseptsiooni, ning žürii, kellega koos tehakse valik.
Ülevaatenäitustel esineb alati suur hulk erineva stiili ja väljenduslaadiga kunstnikke, rääkimata nende vanuselisest ja kogemuslikust erinevusest. Seetõttu on taolist tüüpi näitused alati seinast seina. Kuraatorid käivad kunstnikele välja inspiratsiooni mõtte ning kõik edasine oleneb juba igast üksikust kunstnikust.
Tiiu Talvistu, kes on näituse üks kuraatoritest, selgitab, et on olemas kahte tüüpi aastanäitusi. Ühed, mis esitavad jäiga teemapüstituse ning püüavad kunsti kaudu lahendada sotsiaalseid probleeme. Tänavune aastanäitus järgib aga vanemat printsiipi, tuues esile just võimalikult palju mitmekesisust ja andes kunstnikele suures osas vabad käed. "Eesmärk oli kutsuda osalema kunstnikke erinevatest kohtadest ja et oleks esindatud eri laadid," ütleb Talvistu.
Kunstnikke ei koondata ühe nime alla, vaid püütakse näidata Eesti maalikunsti kõige erinevamaid palgeid. Näitusel on esindatud Tallinna, Pärnu Non Grata, Tartu ja Narva kunstnikud. Viimaste hulk on üsnagi tähelepanuväärne. Kuid võttes arvesse kuraatorite soovi näidata Eestis tehtava kunsti eripalgelisust, on Narva kunstnike kaasamine ainult loomulik.
Näituse kirevust silmas pidades ei jõuagi kõigist suundadest rääkida. Küll aga jäid näitusel kõlama leebed toonid, mõtisklevad maalid. Sotsiaalset närvi esindavad Sirami ja Maarit Murka tööd.
Erilise üllatusena tõusid esile sürreaalse ja fantastilise kallakuga maalid Miljard Kilgilt, Eve Luigelt ja Nelly Drellilt. "Sürreaalsus tuli Eesti kunsti 80ndate lõpus ja pole tegelikult siiani kuhugi kadunud," ütleb Tiiu Talvistu.
Tugeva seksuaalse alatooniga on Jüri Arraku "Muumia ärkab". Eda Lõhmus oskab endiselt läbi õrnade ja läbipaistvate toonide sisendada tugevaid tundeid. Toomas Sarapuu õnnelik maal "Sigareti õnn" räägib lihtsatest rõõmuhetkedest. Lembit Sarapuu "Ärkamine nõidusest" on otsene kommentaar näitusele idee andnud Johan Köleri maalile "Ärkamine nõidusunest".
Kokkuvõttes võib öelda, et tänavuse aastanäituse puhul ei ole rõhutud nii väga parimate palade väljatoomisele. Pigem esitatakse väga kirev ja mitmekülgne ülevaade otseselt sellest, mis Eesti kunstis toimub. Midagi ei jäeta varjule.
Vanad meistrid, mainstream ja marginaalid on kõik näitusel oma koha leidnud.
Autor: Ragne Nukk