Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nädal Kristina Traksi pilgu läbi
Sel nädalal üllatas Eesti üks juhtivaid kinnisvarakontoreid Pindi Kinnisvara avalikkust oma tõeliselt miniatuursete palkadega. Nimelt suutis Pindi Kinnisvara pärast pikka-pikka nikerdamist kokku saada 2006. (sic!) aasta majandusaruande. Kaua tehtud kaunikest lugedes selgus, et juhatuse liikme palk kinnisvarabuumi tippajal oli sutt üle 20 000 krooni bruto kuus ning tavarügajad teenisid 5000-6000 krooni miinus maksud. Ja muidu väga jutukal ettevõtte juhil Peep Soomanil oli palgateema koha pealt suu täitsa lukus.
Möödus vaevalt 24 tundi, kui Pindi-inimesed leidsid, et aruandes on viga! Kui juba omanike ja audiitori kinnitatud ning äriregistrisse esitatud aruandesse oli Sooman & Co kirjutanud, et neil töötas 2006. aastal keskmiselt 69 inimest, siis kiire "uurimise" tulemusel selgus, et töötajaid on vaid 31 ehk siis poole vähem. Igal juhul lõpp hea, kõik hea - Pindi palgad vastavad nüüd jälle turutasemele. Ja eks igaüks teab ise, kas usub Pindi mehi või mitte.
Samasugust kerget kärsahaisu nagu Pindi keerutuste ümber levib ka Rootsi väikelinnast Borasest. Seal tegutseva Boras Wäfveri üks osanikke ja nõukogu liige on juba 20 aastat olnud Eesti kunagine rahandusminister Madis Üürike. Boras Wäfveri aga pole mingi suvaline Rootsi firma, vaid Eesti tekstiilihiiu Kreenholmi omanik alates suurettevõtte erastamisest 90ndatel. Üürike aga oli rahandusminister just siis, kui Kreenholmi erastamist ette valmistati.
Nüüd aga räägib mees, et tal polnud mingit seost Boras Wäfveri jõudmisega Kreenholmi erastamiskonkursile ja et üleüldse luges ta teadet Kreenholmi erastamisest ajalehest. Olles siis ise samal ajal valitsuse liige ehk otse erastamisinfo juures. Nii lihtsameelset juttu ei usuks isegi mu vanaema!
Kui ma peaksin andma preemia nutikaimale äriideele, siis annaksin selle Maaülikooli limnoloogiajaama kalateadlasest juhatajale Ain Järvaltile, kes on leiutanud geniaalse viisi, kuis Ülemistes niisama tühja ujuvad angerjad rahaks teha.
Tuleb võtta keskkonnaministrilt kalapüügi eriluba, tituleerida tegevus teaduslikuks tööks ja muudkui püüda! Ning saak kõik maha müüa. Asja teeb eriti mõnusaks, et püüda saab nii palju, kui suudad, ja seal, kuhu tavainimene oma jalga tõsta ei tohi (Ülemistel näiteks). Samuti võib "teadust teha" ajal, mil mitteteadlastel on püügikeeluaeg.
Kuid lisaks leivale vajab rahvast ka tsirkust. Pärnus käib juba mitu aastat non-stop-etendus pealkirjaga "Viisitamme maine tõstmine".
Pärnu linnapea Mart Viisitamme maine (või oleks õigem öelda selle puudumine) on legendaardne. Seda on üritanud tõsta mitmed suhtekorraldusgurud. Seni tulemusteta. Nüüd on siis Janek Mäggi & Co (OÜ Passion) käes kord. Muidugi ei ole maine tõstmine mingi odav lõbu. Oma 100 000 krooni kulub Viisitammel selleks maksumaksjate raha iga kuu. Kolm on küll kohtu seadus, kuid ikka väga raske on uskuda, et Mäggi suudab midagi kardinaalset Viisitamme olematu mainega ette võtta. Samas, kas üldse peakski? Häid koomikuid pole ju kunagi liiga palju.