Taormina pakub Vahemerele kaunist vaadet

Taormina võitis kohe meie südamed. Tegu on vahva mägilinnakesega, kus on kitsad ja käänulised tänavad, mis viivad nii üles-alla kui ka piki mäenõlva. Peatänava alguses, keskel ja lõpus on suured kiviväravad. Keskmise värava juures avaneb peaväljakult kaunis vaade Vahemere osaks olevale Joonia merele.

Taormina mõnusas pizzeria's Mamma Rosa sõin oma elu parima pitsa. See oli Itaaliale tüüpiliselt õhuke, samas polnud servad ära kuivanud. Nagu paljudes teisteski pizzeria'tes tehti pitsasid seal puuküttega kaarahjus, mis oli saalisistujatele kenasti näha.

Õhtul nautisime rahvarohkeid - mitte turiste, vaid kohalike täis - tänavaid. Samuti heitsime vaateplatvormilt pilgu tuledest palistatud mereäärele ja lonkisime niisama ringi.

Kui järgmisel hommikul enne kella kaheksat ärkasime, kostsid väljast juba esimesed rollerihääled. Itaalias ja eriti Sitsiilias on väga levinud väikesed sõiduvahendid. Palju on rollereid, Smarte ja Minisid. Nägime ka väga ilusat uut Fiat 500.

Smardid on kõige popimad, sest neid saab parkida teeservas tänavaga risti nagu rollereid. Auto mahub ära kahe-kolme rolleri kohale. Kui Minid tunduvad Eestis väga väikesed, siis Sitsiilia liikluses olid need mõnusad keskklassi autod.

Kuna nii vara söögikohad veel lahti pole, ostsime poest jogurti ja kappasime kolmandal sajandil enne Kristust kreeklaste poolt ehitatud Teatro Grecosse. Suur amfiteater on säilitanud treppide osa ning kauni vaate Joonia merele. Kuna teater paikneb kõrgel künkal, saab teatri tagant kenasti merd vaadata.

Aeg oli veel varajane, sestap oli ka inimesi vähe ning vahepeal õnnestus meil tunda end seal ajaloolises õhustikus suisa üksi.

Teatrist allapoole jääb Villa Communale, mis ehitati 19. sajandil Inglise kuninga Edward VII armukesele. Nüüd on see tasuta avatud kõigile, kes soovivad veidi loodust nautida. Aed on täis lilli, puid ja kaktuseid, lisaks mõned ausambad. Peale nende paiknevad pargis kunagised vinged kividest ja puujuppidest ehitatud majad, mis näevad väga huvitavad välja - justkui metsaelanike kodud.

Pärast ühte roosat veini nautisime veidi veel sooja päikesepaistet ning suundusime siis jälle Mamma Rosa pizzeria poole. Nagu hiljem aru saime, oli seekord meilt tellimuse võtja ning teenindaja Mamma ise. 10-12 eurot maksnud pitsad olid jätkuvalt väga head.

Hiljem võtsime suuna linna kohal kõrguva Santurro Madonna della Rocca kiriku ja Saracena Castle'i poole. Viimane neist oli küll suletud ja päris tippu me ei saanudki. Samas oli kirik väga põnev - osaliselt kalju sisse ehitatud pisike ja hubane hoone, mille eest sai kena vaate tervele linnale ja ka antiiksele teatrile.

Päeva peale oli ilm tublisti soojemaks läinud ja hommikune jahedavõitu tuul kulus nüüd marjaks ära, jahutades keha. Lõõskava päikese tõttu oli terve käänuline tee üles mäkke täis peesitavaid sisalike, kes inimeste lähenedes krabistades kuivade lehtede vahele peitu sibasid.

Pärast mäe peal käimist puhkasime peaväljakul jalga ja võtsime päikest, taustaks mängisid kaks tänavamuusikut. Kes arvab, et linnatänavatel kasvavate suurte ja väljast valmis näivate apelsinide korjamine on hea mõte, see eksib. Need on väga hapud. Proovisime ühte, ent pärast esimest ampsu läks kõik prügikasti.

Joonia merre ujuma minemiseks tuleb esmalt laskuda mere äärde. Raudteejaamast veidi edasi kõndides algab kiviklibuste randadega Giardini-Naxos. Kuna vesi oli veel jahe, viibis rannas vähe rahvast. Võtsime siiski kõhud paljaks ja lasime Sitsiilia päikesel seda mõnusalt paitada.

Autor: Indrek Martin