EL liigub Lissaboni leppega inertsist edasi

"Ratifitseerimisprotsess koosneb rahvuslikust protsessist 27 liikmesriigis. Kaheksateist liikmesriiki on juba lepingu heaks kiitnud ning Euroopa Komisjon usub, et ülejäänud riigid peaksid oma võetud kursil jätkama," ütles reedel Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso.

Sama seisukohta väljendas Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy ühisavaldus. Ka Suurbritannia peaminister Gordon Brown lubas lepingu ratifitseerimisega parlamendis edasi minna, ehkki surve on suur leping kõrvale heita või see ka Suurbritannias rahvahääletusele panna. Nii võib Iirimaa olla ühel hetkel ainus riik, mis ei ole Lissaboni lepingut ratifitseerinud.

Mis edasi saab, arutavad Euroopa Liidu valitsusjuhid selle nädala neljapäeval ja reedel Brüsselis toimuval ülemkogul. Eelkõige oodatakse ettepanekuid Iiri peaministrilt Brian Cowenilt, kelle sõnul kiiret lahendust ei ole. Demokraatlikus riigis väljendab rahvas oma tahet valimiskasti kaudu. "Valitsus aktsepteerib ja respekteerib iirlaste otsust," ütles Cowen.

Võimalikud on mitu stsenaariumi. Osa arvamuste järgi võivad ELi riigid, mis on huvitatud tihedamast koostööst ja on venitajate järeleootamisest tüdinud, omal käel edasiliikumist jätkata. "Taas kerkib diskussioon kahekiiruselisest Euroopast," ütles Euroopa Parlamendi sotsialistide juht Martin Schulz.

Paljud kahtlevad, kas Iirimaal enam teist referendumit korraldatakse nagu siis, kui iirlased 2001. aastal Euroopa Liidu laienemiseks vajaliku Nizza lepingu tagasi lükkasid. Raske on lepingu tekstile ka mingit protokolli lisada, mis iirlaste muresid leevendaks - paljusid "ei" leeri kampaaniateemasid Lissaboni leping ei reguleeri.

Iirlaste "ei" on löök Prantsuse presidendile Nicolas Sarkozyle, kel olid juulis algavaks Prantsusmaa eesistumisajaks Euroopa Liidus suured plaanid põllumajandus-, energeetika-, kaitse- ja immigratsioonipoliitikas. Nüüd tuleb esmalt kokku korjata Lissaboni lepingu killud.

Iirlaste "ei" Lissaboni leppele tõmbab kriipsu peale institutsionaalsetele reformidele, nagu ELi presidendi ametikoha loomine või Euroopa parlamendi ja rahvusriikide parlamentide volituste suurendamine. Raha-, konkurentsi- ja maksupoliitikat see ei mõjuta. Eelkõige on iirlaste "ei" löök ELile globaalses plaanis, kus EL kogu oma majanduslikust võimust hoolimata ei saa oma koda korda, et maailmapoliitikas kaasa rääkida. Seal domineerivad USA ning järjest enam Hiina ja Venemaa.

Ilma uue lepinguta on kriips peal ka ELi edasisel laienemisel Balkanil, Türgis ja endiste Nõukogude Liidu liikmesriikide territooriumil, sest praegu kehtiva Nizza lepingu järgi saab liidus olla maksimaalselt 27 riiki.