Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Peret saab heita nii, et kõik on rahul
Iga ettevõtte elus tuleb varem või hiljem ette hetki, mil mõni võtmeisik kohvreid pakkima hakkab. Võtmetöötaja lahkumine on tööandjale alati raske. Head rohtu, mis aitaks pereheitmist vältida, pole, sageli peab sellega leppima kui paratamatusega. Kuid peret saab heita nii, et sellest ei jää ei omanikule ega lahkujale mõru mälestust.
Kõiki olukordi pole võimalik rahaga lahendada - sellest, keda motiveerib vaid järjest suurem palganumber, ei pruugi saada lojaalne töötaja. Võtmetöötaja puhul on lojaalsus oluline - ta teab ärisaladusi. See teeb tema lahkumise problemaatiliseks. Lisaks viib ta endaga kaasa tüki firma intellektuaalsest väärtusest.
Ettevõtjad on oluliste töötajate ettevõttes hoidmiseks katsetanud erinevaid motivatsioonipakette. Nii mõnegi pereheitmise on ära hoidnud see, kui omanik/juht loovutab tükikese rahas mõõdetavast firma väärtusest võtmeisikuile - teeb neist kaasomanikud ja seega ka vastutajad firma edasise käekäigu eest. Ent seegi pole universaalne retsept - kui inimene tahab proovida jõudu oma firmaga, ei aita ka "ülekuldamine".
Rakendada saaks konkurentsikeeldu, kuid see oleks tagurlik. Samm, mis ühele ettevõttele võib tähendada kaotust, on teistpidi kogu majandusele kasulik: tekib uus tööandja, kes loob uusi töökohti.
Sageli lahkutakse senise tööandja konkurendi juurde. Asi ei pruugi olla tööandja suhtumises või töötaja ebapiisavas motiveerimises. Kui inimene tunneb, et ta on end senisel töökohal ammendanud, on lahkumine paratamatu. Eesti on nii väike, et tihti ongi konkurendi juurde minek ainus uus võimalus, eriti kui soovitakse jätkata samal erialal.
Teadmisi aga kinni hoida ei saa, nagu tõdeb ka Hansapanga endine peadirektor Priit Põldoja tänases Äripäevas. Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on võtmetöötajate minek konkurendi juurde eelkõige tööandja probleem, määrav on see, kuidas tööandja töötajasse investeerib.
See, kas lahku minnakse kätt surudes või ust prõmmides, sõltub kindlasti omaniku/juhi ja võtmetöötaja suhetest.
Aga kui ettevõtja käitubki tunnustatud põhimõtete vastaselt, ei saa sellega kuidagi õigustada töötajate ebaeetilist käitumist. Siis tuleb advokaat palgata ja klaarida suhted kohtus. Mitte nagu Skanska võtmetöötajad tegid - palkasid advokaadi varjamaks "dessanti" oma firmasse, mille asutasid Skanskas töötamise ajal. Või nagu Eko Eramu asutajad, kes jätsid endisele leivaisale, Eko Majade omanikule, firmast tühja kesta.
Õnneks on need üksikjuhud. Peret saab heita ka nii, et pooled rahule jäävad. Häid näiteid on palju: Cardo Remmel ei läinud konkurendi juurde, Tiit Kuuli ja Kaido Fridolin lõid firma YITist lahkumise järel...
Autor: ÄP