Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Number üks
Jah, kui te mingil arusaamatul põhjusel veel ei teadnud, siis ilmus päev enne Rabarocki Coldplay neljas album. Ei üritanudki enne Järvakandis käiku süveneda, sest Massive Attacki vapustus ei kadunud isegi The Falli etteasteks, mis osutus geniaalsemaks kui Raul Saaremets jutustanud oli. Olin autos kuivamas, kui nad alustasid, ja soojendasin end absoluutse elektro saatel, mis osutus Eesti asjaks. Nende kahe pahelised energiad polnud üldse kauged sugulased. Alles kolm ööpäeva hiljem olin uueks Coldplayks valmis. Olen Vivat lõputult mänginud, saamata siiani aru, kuidas neil õnnestus oma boksist sellise värvigammaga välja astuda. Brian Eno helimaastikud küll, kuid üldine helgem toon on ikka bändi enda rida. Täiuslik, kergelt vastuvõetav tervik ja silmapilkselt 2008 klassika, mis loodetavasti jõuab ka nendeni, kes siiani premium kategooria rokist kaugele jäänud.
Autor: Lennart Beat