Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Suhete tupiktee neljas kord laval
Neljandat korda Eesti teatri lavalaudadele jõudev ameerika näitekirjaniku Eugene O'Neilli teos "Pikk päevatee kaob öösse", mis kuulub kahtlemata ka psühholoogilise draama maailmaklassikasse, toob vaatajate ette inimsuhete rägastiku, sõltuvusprobleemid, enesepettuse, süütunde ja ummikus peresuhted.
Lavastaja Merle Karusoo näitab publikule tupikusse jooksnud mehe ja naise ning nende kahe lapse illusoorset elu, milles alkoholil ja narkootikumidel on väga määrav roll. Ei midagi väga enneolematut ja imestamapanevat ka praegusel ajal.
Kaks teineteisest mööda elavat keskealist inimest ja nende täiskasvanud pojad seisavad silmitsi olukorraga, kus nende senine eluretsept, milleks on pidev probleemide salgamine ja enesepettus, enam ei toimi ega aita.
Perekonnas puudub juba ammu nii ühine keel kui ka ühine meel, olgugi et elatakse ühise katuse all ja puututakse päevast päeva kokku.
Pereisa James ei saa kuidagi lahti öeldud endise näitlejaametiga kaasas käinud kuulsuse hingusest, ema Mary seevastu vaevleb narkosõltuvuse küüsis ja pojad vannuvad pidevat truudust alkoholikuradile. Ummik missugune.
Oluline on ehk teada ka asjaolu, et kogu lugu põhineb suuresti tunnustatud ameerika näitekirjaniku Eugene O'Neilli enda elul ja perekonnalool.
Mainitud peremudel, narkootikumid ja alkohol, pidev süütunne, enesepettus ning hingetraumad on O'Neilli näidendisse pikitud autobiograafilised seigad.
Näidendi "Pikk päevatee kaob öösse" kinkis näitekirjanik oma naisele Carlottale nende 12. pulma-aastapäevaks, soovides, et see ei jõuaks avalikkuse ette varem kui 25 aastat pärast tema surma.
Asjalood läksid aga teisiti, naine antud soovist väga ei hoolinud, mistõttu avaldati minoorse alatooniga lugu juba 1956. aastal ehk kolm aastat pärast autori surma.
Eesti teatrisse jõudis näidend aastal 1971, mil seda mängiti Draamateatris. Järje võttis 1984. aastal üle Ugala ning pärast kümneaastast vahet, 1994. aastal, Eesti Draamateater.
Keila-Joa mõisas juunis ja juulis mängitava lavastuse osades on Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk ning külalistena Märt Avandi ja Pille Lukin.