President: vabaduse võit on meie tahte võit

Mariliis Pinn 23. juuni 2008, 12:46

Eesti Vabariigi presidendi Toomas
Hendrik Ilvese kõne võidupüha paraadil 23. juunil Tallinnas Pirita
teel:

Lugupeetavad kaitseväelased ja kaitseliitlased, kallid kaasmaalased, head sõbrad!

Täna 89 aastat tagasi saavutas Eesti rahvavägi Võnnu lahingus võidu, mis aitas kindlustada meie iseseisvust ja vabadust. See võit lubab ka meil, toonaste võitlejate järeltulevatel põlvedel, ülevusega tähistada sel aastal oma riigi 90. juubelit.

Meie esiisade võitlused ja tegevus – aga laiemalt kogu sõltumatu Eesti ajalugu – püstitab meie ette ühe ja ainsa keskse küsimuse: kus võidetakse ja kus kaotatakse vabadus?

Vastust küsimuse esimesele poolele – kus võidetakse vabadus – peame me teadma ja tundma iga päev, iga hetk.

Vabaduse võit on meie tahte võit, meie väärtuste ja meie isamaa-armastuse võit vabaduse vastaste ja vaenlaste üle. Kui keegi meilt vabadust võtta ihkab, siis pole ka meil kriitilisel hetkel mõtlemiseks ja vaidlemiseks aega. Küsimusele vabaduse kaotamise kohta on vastuseid rohkem. Turvalistel hetkedel saame ühiselt nende üle aru pidada. Lubage ka mul seda täna teha.

Vabadus võidetakse vabaduse eest võideldes, seda ei kingita kunagi. Vabadust võib kaotada tugevamale vaenlasele alistudes, aga ka märkamatult, salamisi ja tegevusetusega.

Iga ohvitser teab, et vastupanuta kaotatud lahing võtab lisaks vabadusele ka au ja toob alandust. See võtab rahva vaimult väe. Seetõttu tuleb meil vaba riigina tasuda üks ammune auvõlg repressioonide läbi kannatanud ohvitserkonna ees. Eesti toonane poliitiline ja sõjaline juhtkond ei andnud oma ohvitseridele võimalust võidelda ja langeda lahingus oma lipu all.

Meil on küll langenud sõjameeste mälestuskirik Toris ja jõudumööda on korrastatud ka sõjahaudu. Aga ma leian, et meie kaitseväe ja kaitseministeeriumi üheks esmaseks kohuseks on jäädvustada represseeritud kaitseväelaste mälestus.

Erinevalt oma esiisadest 89 aastat tagasi, ei pea Eesti riik ja valdav enamus meist täna seisma oma vabaduse eest rindel, püss käes, soomusrongis või kaevikus.

Meie vabaduse, meie väärtuste ja meie demokraatia lahingutandrid on 21. sajandil ühtaegu kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel ja siinsamas Eestis.

Meie võitlus käib meie meelelaadis ja hoiakutes. Meie vabaduse tänasel lahinguväljal pole selget piiri meie enda ja meile võõra lahingu vahel. Võitlus vabaduse ja demokraatia eest tähendab võitlust väärtuste eest seal, kus meid vajatakse ja kus me suudame oma panuse anda.

Hea Eesti rahvas. Hing on valus, füüsiliselt valus, kui me kaotame parimaid oma rahva seast. Meie ülesanne on tagada, et sellest valust sünniks meele- ja tahtekindlus. Seesama kindlus, mis viis meid võidule Vabadussõjas.

Mida väiksem on rahvas, seda suurem osa rahva tervikust hukkub koos keele, kultuuri ja mõtte iga kandjaga. Mälestagem ja mäletagem Eesti julgeoleku ja turvalisema maailma eest Iraagis ja Afganistanis surma saanud Andres Nuiamäge, Arre Illenzeeri, Kalle Torni, Jako Karuksit ja Ivar Brokki, nagu me mäletame ja mälestame Vabadussõjas langenuid.

Toetagem neid, keda me saame toetada – vigastatud sõjamehi ja -naisi ning langenute perekondi. Ja toetame ka neid emasid ja isasid, õdesid ja vendi, abikaasasid ja elukaaslasi, poegi ja tütreid, kelle lähedased meie iseseisvust ja vabadust täna kodust kaugel kaitsevad.

Eesti Kaitsevägi ei osale rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel selleks, et saada mitmekesisemat väljaõpet ega uljusest kellelegi oma vahvust tõestada. Eesti üksused toodavad seal julgeolekut, mida me tarbime oma koduses ja turvalises Põhja-Euroopas. Meie kaitsevägi on sama suur kui on Eesti liitlaskond.

Need, kes muigamisi kahtlevad meie NATO liitlassuhte tõsiseltvõetavuse üle ja vastustavad kollektiivkaitse põhimõtet, ei adu ei rahvusvaheliste suhete konteksti, maailma jõuvahekordi ega tänapäeva Euroopat.

NATO riike ja rahvaid siduv artikkel 5, aga ka teised kokkulepped tähendavad üht: Eesti täidab oma lubadusi, me viime ellu kõik selle, milles oleme kokku leppinud.

Mu daamid ja härrad. Meie rahvuseeposes teatas esimese sõjasõnumi tooja: “salakuulikute sammud veerend Viru radadelle”. Tänases olustikus viitab see demokraatia lahingutandritele ka seal, kus me neid seni pole osanud leida – näiteks küberruumis.

Mäletatavasti langes Eesti eelmisel aastal küberrünnaku ohvriks. Infotehnoloogia valdkonnas tugeva riigina pidas Eesti sellele rünnakule üsna hästi vastu.

Ometi näitas nii see rünnak, kui ka varasemad ning hilisemad küberrünnakud Saksamaa, Prantsusmaa ja USA riigiasutustele, et tegu on pikaajalise ohuga, mis moodsal ajastul võib olla niisama ohtlik kui tavaline sõda.

Mõelgem, mis juhtuks, kui lisaks riigiasutustele, pankadele ja ajalehtedele rünnataks ka riigi energia- ja meditsiinisüsteeme.

Tänaseks on NATO töötanud Eesti algatusel ja meie liitlaste aktiivsel osalusel välja NATO küberkaitsepoliitika. See toob Eestisse NATO uue struktuuriüksuse, küberkaitsekeskuse. Ka siin panustab Eesti globaalse turvalisuse suurendamisse, kinnitades oma kohta infotehnoloogiariikide esirinnas. NATO on tõestanud, et suudab reageerida kiiresti ja efektiivselt. See näitas, et väikeriigi sõnal on suurte liitlaste hulgas kaalu. Aga sellel on hind, mu kallid kaasmaalased, millel ma meie langenutest kõneldes just äsja peatusin.

Mu daamid ja härrad. Otsides vastust vabaduse ja teiste meile kallite väärtuste edasikestmise küsimusele, tuleb meil tajuda peamist lahingutandrit enda sees ja enda vahetus läheduses.

Kuidas me demokraatliku riigi vabade kodanikena tunnetame ja kaitseme demokraatlikke väärtusi? Ja mida me teeme, et see taju oleks üha ärksam ning häälestatud reageerima igale katsele meie iseolemise alust õõnestada.

Head kaitseväelased, lugupeetavad kaitseliitlased. Ma tahan teile täna taas kord kinnitada, et ma usaldan teie pühendumust ja teie oskusi. Teie igapäevane töö on täitnud mu kohtumisi uhkuse ja tänuga.

Siis, kui välisriikide või NATO juhid on kiitnud Eesti kaitseväelaste vaprust ja tarkust keerulistel missioonidel. Siis, kui vaatasin uhkusega iseseisvuse taastamise järgset suurimat kaitseväe paraadi Pärnus Vabariigi aastapäeval. Siis, kui kohtun haritud ja pädevate ohvitseride ja ametnikega, kes tunnevad oma valdkonda detailides ning suudavad seda ka hästi maailmaga suhestada. Ja eriti siis, kui saadan Paldiskis teele Eesti järjekordset üksust välismissioonile.

Südames veendunult ja lootes, et me peagi kõik taas kokku saame. Aga riigi teenimine, eriti kaitseväes, ei tähenda truudust mitte ainult riigile. See tähendab truudust õigusriigile ja selle demokraatlikule korraldusele. Mis tahes möönduseid ja eksimusi selle põhimõtte vastu – näiteks ebaseaduslikku jälitustegevust ja meelsusvalvet – ei saa sallida ega maha vaikida. Sest see juhib meid salajasele teele vabaduse kaotamiseni, hääletu alistumiseni.

Mul on hea meel, et riigikogu praegune koosseis kiitis heaks algatuse muuta põhiseaduse riigikaitsepeatükk parlamentaarsele riigikorraldusele kohaseks. Loodetavasti kinnistab Riigikogu järgmine koosseis tsiviilkontrolli ja selge juhtimise põlistava muudatuse ka Eesti põhiseadusesse.

Eelmisel nädalal likvideeriti lõpuks oluline lünk Eesti riigikaitse õigusruumis – riigikogu võttis vastu kaitseväekorralduse seaduse. Sellega fikseeritakse üheselt kaitseväe juhataja allumine kaitseministrile, mis aitab samuti kaasa tsiviilkontrolli tugevdamisele.

Tänavu sügisel peaks muutuma süsteemipäraseks ka reservväelaste kutsumine kordusõppustele. Eesti riigikaitse põhineb reservväel. Aga pole vahet, kas selles väes on kuusteist, nelikümmend viis või sada tuhat meest, kui nad ei tea, mida sõjaolukorras ette võtta ja kuidas Eestit vajadusel kaitsta.

Olen viimase aasta jooksul külastanud paljusid kaitseliidu malevaid ja kohtunud sadade innustunud vabatahtlikega, kes tahavad anda oma panuse riigikaitse arengusse. Need kohtumised süvendavad usku Eesti riiki ja riigikaitsesse. Vabatahtlikkus on jõud, mida demokraatlikku ühiskonnakorraldust mitte mõistvad riigid ja inimesed ei suuda tajuda ning seetõttu nad seda ka kardavad.

Austatavad kaitseväelased, hea Eesti rahvas. Eesti on tõestanud, et ta oskab teadvustada 21sel sajandil peetavate lahingute asukohta ja olemust. Me teame, et me riskime kaotada vabaduse ja iseseisvuse siis, kui me kaotame endis julguse võidelda vabaduse eest oma väärtustes ja oma maailmas. Me teame, et me säilitame oma vabaduse jäädes vabaduse ja demokraatia poolele. Head Võidupüha kõigile.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. June 2008, 12:43
Otsi:

Ava täpsem otsing