Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eelarve tasakaalust veel tähtsam on konkurentsivõime
Ilmselt on nii mõnelegi uudiseks, et Eestis on riigieelarve majanduspoliitiline tähendus teistsugune kui enamikus arenenud maades. Meil on eelarvesse palju vahetumalt ja suuremal määral kontsentreerunud riigi majanduspoliitika ja majanduse käekäik, mistõttu eelarve tasakaalu nõue muutub ka palju enam teiste otsuste langetamisel viimaseks kriteeriumiks. Nii on meil kogu aeg toimitud ja ega meil seetõttu erilisi probleeme olegi tekkinud, vähemalt siiani. Siiski on selline olukord maailmas pigem erand kui norm ja pigem ideaal kui praktilise toimimise juhend. Miks see nii on, hakkame tajuma vast alles järgnevatel aastatel.
Tegelikult on kõik maailma riigid alatasa defitsiidis. Mingi ülevaate sellest annab riikide võlakoormus. 2006. aastal oli maailmas vaid üks riik 121 seas, kel võlga ehk jooksvat või eelnevaist aastaist üles jäänud eelarvedefitsiiti polnud - Timor-Leste. Eesti oli oma 4,1-protsendilise võlaga paremuselt neljas.
Ikkagi tasuks meil mõelda sellele, miks näiteks Norra, kel mitmesaja miljardi USD suurused reservid ja eelarve ülejäägiks kujuneb tänavu enam kui 60 miljardit USDd, elab südamerahuga edasi sadat miljardit USDd ületava riigivõlaga (SKTst 41,3%). Miks Singapur, maailma üks õhem ning efektiivsema valitsusega riik, on kogunud endale võla, mis ulatub 98 protsendini SKTst, kuid suutnud aastakümneid hoida kadestamisväärselt kõrget kasvutempot? Miks nad pole kasutanud SKTd kolmekordselt ületavaid reserve riigivõla kustutamiseks, vaid hoopis majanduse konkurentsipositsiooni tugevdamiseks?
Tekib küsimus, kas siis teistes riikides ei teatagi, et eelarve peab tasakaalus olema, või ei oska nad eelarvet tasakaalu viia. Vastus on "jah" ja "ei". Loomulikult pole kellelegi saladus, et lõpmatuseni võlgu kasvatada ei saa. Ent teatakse ka seda, et eelarve tasakaalu nõue pole isegi majandusteooria järgi absoluutne, et jäik tasakaalule püüdlemine on isegi kahjulik, võimendab majanduse tsüklilist kõikumist ja vähendab sellega majanduskasvu, rääkimata sotsiaalsest kahjust.
Teiseks pole nii mõndagi vajalikku avalikku investeeringut võimalik ratsionaalselt teha laenu võtmata, s.o eelarvet defitsiiti viimata. Kolmandaks teatakse vanades riikides, et eelarve tasakaalu ei tasu alati iga hinna eest taga ajada, kui eelarve koostamisega on viltu pandud. Kui viga ei ületa mõistlikku määra - ELis loetakse selleks 3% SKTst - on vahel parem minna korraks defitsiiti kui hakata kulude kärpimisega segadust tekitama.
Meie viisime küll oma tulud ja kulud lisaeelarvega tasakaalu, kuid kahjuks on tehtud eelarve, mille täitmisse eriti ei usuta. Lihtsalt ei saa uskuda. Oli ju lisaeelarve koostamisel aluseks majanduse oodatav 3,7% suurune reaalkasv. Kahjuks saame seda sama vähe loota, kui mullu detsembris eelmise aastaga võrreldes veerandi võrra suuremaid tulusid. On ilmne, et esimese poolaasta lõpetame nullkasvuga.
Ka ei ole viie kuu maksude laekumises midagi rõõmustavat: 9%-line nominaalkasv võrreldes aastatagusega on ju 10% ületava inflatsiooni tingimustes vähem eelmise aasta laekumisest. Aga kui esimese poolaasta kasv on null, peab majandus 3,7% kasvu saavutamiseks kasvama teisel poolaastal 7,4%.
See on tempo, mille saavutamisse ei usu vist enam keegi, tarbimispidu on lõppenud, väliskeskkonna kerge halvenemine paraku jätkub. Eesti tähtsamatel eksporditurgudel on oodata protsendipunkti suurust kasvu aeglustumist. Lisaks sellele hävitab meie ELi keskmisest enam kui 7 protsendipunkti võrra kiirem inflatsioon meie eksportööride konkurentsivõimet. Me ei saa lähiajal loota ka välisraha sissevoolu ega sisenõudluse kasvu tormilist taastumist.
Mida see kõik meile tähendab? Teist negatiivset lisaeelarvet? Ebareaalse eelarve koostamist ka järgmiseks aastaks? Ja kas asi on üleüldse ainuüksi eelarves?
Olgem enda vastu ausad - meie reaktsioon majanduskasvu vähenemisele oli kulutuste selgelt kosmeetiline, mitte tulevikku vaatav kärbe. Häda on ju selles, et aasta keskel saab tavaliselt kärpida investeeringuid - paljudele teistele kulutustele enam tagasikäiku anda ei saa. Ent investeeringute ulatuslik kärpimine on viimane asi, mida alaneva majandustsükli ajal tasub teha. Ka on kogemus näidanud, et niiviisi kokku hoitud raha kipub järgnevail aastail kaasa tooma lisakulutusi ja kadusid, mis kärbetega saavutatud efekti vahel mitmekordselt ära söövad.
Seepärast räägitaksegi tsükli piires tasakaalus olevast eelarvest. Meie eelarve peaks olema üle majandustsükli siiski kerge ülekaaluga, et saaks moodustada reserve struktuuriliste probleemide ületamiseks.
Eesti majandusprobleem pole praegu, pärast kinnisvaramulli lõhkemist, eelarve tasakaal, vaid paari möödunud aasta tarbimisbuumi ja ebaõigelt hinnatud tagajärgedega maksumuudatustega ülesköetud inflatsiooni põhjustatud konkurentsivõime langus. Meie võimetus praeguse majanduse struktuuri, kulutuste taseme ja töö tootlikkuse juures saavutada välistasakaalu meile harjumuspärasel tasemel. Eesti majandusarengu tee on osutunud ebastabiilseks, kõikuvaks.
Meil ei ole õigust pugeda ei üldise konjunktuuri ega kütusehindade taha - maailmaturul kallineb kütus kõigi jaoks ühtviisi, samuti toit. Meie probleeme ei saa seletada ka liiga suurte avalike kulutuste või riigiaparaadiga. Eesti avaliku sektori kulud on arenenud maailmas väiksemate seas ja meie riigiaparaat täiesti keskmise suurusega. Kuid ilmselt pole ta nii võimekas ja efektiivne, kui me arvame. Näiteid pole vaja otsida kaugelt. Nii on kommertspankade prognoosid osutunud ju paremaks kui riigiasutuste omad. Samas kui kommertspangad maksaks oma analüütikuile sama palju kui riik, poleks nende analüüsid paremad riigi omadest.
Eelarve tasakaal on tähtis, kuid sama tähtsad või veel tähtsamadki on maa arengu- ja rahvusvaheline konkurentsivõime. Nende saavutamine on tunduvalt keerulisem kui eelarve igal aastal aritmeetilisse tasakaalu viimine.