Novaatori uudised

Ungari ettevõte on saanud valmis auto, mis kulutab saja kilomeetri läbimiseks vaid poolteist liitrit bensiini. Peale tavalise kütuse saab hübriidauto Antro Solo energiat ka päikeselt, elektriakult või sees istuvatelt inimestelt. Auto loodetakse turule tuua 2012. aastal, kirjutas Inhabitat.

Kolmeistmeline Antro Solo prototüüp on valmistatud süsinikukiududest, seetõttu kaalub sõiduk vaid 270 kilogrammi. Väike kaal võimaldab saavutada ka uskumatu kütuseefektiivsuse ja küllaltki korraliku tippkiiruse: 140 km/h. Need näitajad on juba iseenesest hämmastavad, kuid disaineritele sellest ei piisanud.

Et sõiduki tõhusust maksimeerida, paigutati auto katusele päikesepaneelid. Need salvestavad energiat auto akudesse, mida saab kasutada lühemate, kuni 25 km sõitude jaoks.

Kui akude laadimiseks pole olnud piisavalt päikest, on olemas ka alternatiivne lahendus. Kaasreisijate istmed on varustatud pedaalidega, millega saab autoakule energiat juurde vändata.

Kui aga juht sõidab üksi või reisijad on väntamiseks liiga väsinud, võib auto lülitada väikese sisepõlemismootori peale, mis töötab bensiini või etanooliga.

Katsemudelit esitleti Budapesti transpordimuuseumis. Tootma hakatakse seda 2012. aastal ning see peaks maksma 200 000 krooni ringis.

Juuni keskel esitles Jaapani firma Genepax autot, väites, et see tarvitab kütuseks üksnes vett.

Firma väidab, et vesinikku eraldatakse auto kütusepaaki valatud veest. See võib olla merevesi või isegi tee. Ühest liitrist piisab, et auto saaks tund aega sõita kiirusega 80 km/h. Firma väitel ei saa nad avaldada oma leiutise põhiolemust, küll on nad avaldanud, et autol on energiageneraator, milles spetsiaalne membraan eraldab veest vesinikku samal põhimõttel, nagu tekib vesinik, kui reageerivad metallhüdriid ja vesi. Vesinik paneb auto liikuma. Firma teatas, et nad taotlevad lahendusele patenti.

Ka Novaator vahendas seda uudist (vt ÄP 20. juuni "Jaapani auto vajab sõitmiseks ainult vett") ning kümned kommentaatorid murdsid omavahel piike.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura sõnul peab selle auto puhul energia saadama sellest, kui leelismetall reageerib veega ning tekib vesinik, mis sobib kütteks: leelismetall on atmosfääritingimustes ebastabiilne ja keemilise muundumise energia kasutatakse ära.

"Analoogiliselt, kui me põletame puitu, ei saa öelda, et soojuse saamiseks vajame ainult õhku," ütles ta. "Reaktsiooni tulemusena metall muutub, seega ei ole võimalik ilma energiat sisse panemata seda viia samasuguseks, nagu ta oli enne reaktsiooni, ja just selle keemilise muundumise energiat kasutatakse, seega tuleb seda metalli kas välja vahetada või reaktsiooni tagasipööramiseks kasutada energiat, täpselt nagu laetakse autoakusid."

Nüüd on Reuters palju vastukaja pälvinud teema uuesti üles võtnud ning kutsunud kaamerate ette Londoni Queen Mary ülikooli professori Theodosios Korakianitise, taastuvate energiaallikate eksperdi. Korakianitise sõnul on Genepaxi kontseptsioon liiga hea selleks, et olla tõsi.

"Ainuüksi veest ei piisa. Vesi pole kütus ja seetõttu pole võimalik, et auto sõidab mingi koguse veega mingi aja. Võimalik on see vaid juhul, kui energia pärineb mõnest muust allikast," ütleb Korakianitis, kelle sõnul võiks energia pärineda näiteks vooluvõrgust või akudest.

Genepax teatas, et kriitikud on jätnud kahe silma vahele teaduslikke lahendusi, mis võimaldavad generaatormootoril veest elektrit toota.

Korakianitis ennustab, et uue põlvkonna autode puhul kasutatakse ilmselt segalahendust, kus kütusena lähevad käiku nn teise põlvkonna biokütused ja vesinik. Vesinikku eraldatakse veest elektri abil ning seda elektrit toodetakse biokütuseid kasutades.

Kes ei tunneks mõnikord, et aju vajaks väikest energialaengut!? Nüüd on selleks võimalus leitud. Teadlased arvavad, et aju elektriline stimuleerimine võib õppimist kiirendada.

Eelnevad uuringud on näidanud, et ajju suunatud kerge elektrivool parandab motoorseid funktsioone, keelelist ladusust ning isegi keelte õppimist.

Sellise meetodi tõhususe hindamiseks kasutas USA teadlane Eric Wassermann transkraniaalset magnetstimulatsiooni, mille käigus viiakse elektrivool läbi juuste ja kolju otse ajuni. See lihtne ja küllaltki algeline tehnoloogia on olemas juba aastakümneid: 1960. aastatel kasutati seda vaimuhaigete tuju parandamiseks.

Hilisemates uuringutes pole magnetstimulatsiooni sellist efekti küll tõestatud. Protseduur on valutu: selle käigus tunnevad inimesed vaid kerget kõditust, kui sedagi, kirjutas Technology Review.

USA toidu- ja ravimiameti poolt heaks kiidetud ravimite läbi naha toimetamiseks mõeldud seade on lihtne: üheksavoldine aku on ühendatud suurte lamedate käsnadega, mis niisutatult kinnitatakse pea külge. Seade tekitab kuni 15 minuti jooksul õrna 2-2,5milliamprise voolu, mis jaotatakse 20-50ruutmillimeetrisele pinnale. Sellest voolust jõuab ajuni vaid väike osa: umbes pool sellest juhitakse sihtmärgiks olevast piirkonnast kõrvale, ülejäänu aga hajub samuti kiiresti.

Wassermanni töörühm on sihtmärgiks valinud ajuosa, mis osaleb kõrgetasemelises organiseerimises ja planeerimises, samuti mäluprotsessides. Varasemates uuringutes on näidatud, et selle ajuosa aktiivsuse abil saab ennustada inimese võimet informatsiooni meelde jätta, seega võiks vastava ajuosa elektrilise stimuleerimise abil mälufunktsiooni parandada.

Uue uuringu esialgsete tulemuste järgi parandas elektrivool tõepoolest katsealuste võimet jätta meelde 12 sõnast koosnevat nimekirja. Mõju oli oluline õppimise varases järgus. Pikemaajalise õppimise korral jõudsid kontrollrühmas olevad inimesed vähehaaval seadet kasutavatele inimestele järele.

Algselt uuris Wassermann meetodi mõju neurodegeneratiivseid haigusi põdevatele inimestele, kuid katsed osutusid edutuks. "Raskelt kahjustatud aju korral see meetod ilmselt ei tööta," ütles ta. Seega hakkas tema töörühm uurima stimulatsiooni võimaliku õppimise abivahendina tervetele inimestele.

Transkraniaalse magnetstimulatsiooni tegelikust tööpõhimõttest ei teata kuigi palju. "Oletatavasti polariseerib vool neuroneid ning muudab neid sisenditele rohkem või vähem vastuvõtlikuks," ütles Duke'i ülikooli neuroteadlane Warren Grill.

"Mis täpselt juhtub aga sünapsite tasemel, kus õppimine tegelikult toimub, me ei tea."

Autor: Villu Päärt